Fotosessioon ja maalilaager ja veel palju ilusat …
Juba aastaid käin igal suvel maalilaagris. Kuulun Tartu Harrastuskunstnike Stuudio nimekirja. Need suvised maalilaagrid on minu jaoks olnud alati suve tippsündmused. Need on midagi sügavalt endale, sügavalt omaette ja samas seltskonnas … koos naistega, kes peavad igapäevaelus väga erinevaid ameteid ja ometi oleme me maalilaagris kõik väga üks.
Viimasel kolmel suvel olen ühildanud maalilaagri ka ühe fotosessiooniga. Maalilaagrid on meil alati mere ääres … Tartus on ainult Emajõgi … seega ei saa seda mulle pahaks panna ;)
Vahetult enne maalilaagrit kirjutas mulle fotosessiooni soovist fotograaf Kadri Kalamees. Pakkusin temale fotosessiooni maalilaagri ajal Käsmus ja mul on väga hea meel, et see mõte ka temale meeldis! Tulemus on teie ees:
Hall kleit: Kristel Vask osavad näpud ;)
Ja kuna juba kaamera kaasas oli, siis natuke ka kõike muud laagri ajal: rand, Käsmu muuseum, majakas, kohalik surnuaed koos vanade haudadega (ma ei tea, ma käin alati ka surnuaedadel, ka välismaal, kui vähegi saan …), sadam ja loomuliku meie – harrastuskunstnike sellesuvine koosseis koos meie suure juhi ja õpetajaga, Aime Asi’ga:
Käsmu muuseumist leidsin ühe hästi vana foto … seal oli muidugi kõike vana ja huvitavat suurtes kogustes, aga üks pilt jäi mulle kohe eriti silma, sealt seal ma olin käinud! Ja seda vaadet ma olen maalinud! Maalilaagris ja see oli Itaalias, Maggiore järve ääres. Maali näeb siin. See oli fantastiline maalilaager:
Ühel hommikul … seda on tohutult raske teha, kui esiteks ei raatsi varem magama minna ja teiseks ei raatsi üles tõusta kui KÕIK magavad … aga ma tegin seda! Ühel hommikul tegin äratuse kell 4! Läksin päikest püüdma! Ja siin on pildid:
Täpselt selleks ajaks kui päike nähtavale tuli, sai mul aku tühjaks :)) … pildistasin mobiiliga siis ja postitasin facebooki :) Ja ega sealt edasi ei olnudki midagi erilist … kõige magusam hetk oligi see, kui päike oli veel peidus!
Olen ennast jälginud. Vahel oskan oma elu väga keeruliseks elada … aga kahetsenud olen ma oma valikuid ainult siis, kui olen alla andnud ja valinud kergema tee. Sel hommikul ma seda ei teinud ja see oli super hommik!
Ühel päeval otsustasid naised natuke vaimu harida ja külastada Viinistu kunstimuuseumi, võtsin sappa ja sattusin kogemata paradiisi. Päev kui paradiis – liialdusteta! Päev ise küll algas tagasihoidlikult … hommikul ikka tükk aega mõtlesin, kas lähen või mitte, oli ju vaja hoopis maale maalida ja ma ei olnud veel õieti algustki teinud viimasega. Päev oli hommikul küll soe aga natuke sompus ja siis mõtlesin, et ega rannas ka ei viitsi sellise ilmaga maalida ja läksin. Nii sai alguse minu selle suve ilusaim päev! Eeltööd me ei olnud teinud ja Viinistusse muuseumi juurde jõudes selgus, et muuseum avatakse alles kell 11, 1h pärast. Viinistus on väga mõnus väike sadam. Ilm soosis kindlasti seda tunnet … mahe ja pastellne ja natuke udune hommik … vaatasin neid paadikesi, kes tulid ja läksid … ja mõtlesin, et ma PEAN vee peale saama. Ja nii jäin mõne paadi ootele, et ses tühjas rannas veel kelleltki sabast kinni võtta enne muuseumi avamist … ja sealt siis tuli, vanem härra koos poistega. Suhtles välismaalastega ja ma ausalt ei teadnud selle härra olemasolust mitte kui midagi, läksin aga lähemale ja kutsusin Riina ka kaasa ja käskisin tal rinna ette ajada (no tal on suuremad kui mul ;)) ja nii ma vestlust alustasin teemal kas ta eesti keelt ka räägib ja kas kuidagi vee peale ka saab :) Härra Manitski, nagu hiljem selgus, tema isiklikult, oli väga tore! Ei tahtnud kuuldagi, et teeks sõidukese ümber saare ja tagasi, ikka saarele ka ja väike paari tunnine ekskursioon ja SIIS tagasi. Hind oli ok ja ohh, siis mul ei olnud veel aimugi, milline imeline päev veel ees ootab! Mohni saar, Viinistu ja Jaan Manitski isiklikult meie teenistuses:
Minu kogemustele tuginedes, ütlen ma käsi südamel, see on kõige ilusam Eesti saar, kus ma käinud olen! Puhtus! Milline rikkalik taimestik! Vaheldusrikkus! Puutumatus! Samas majaka ja elutegevusega ühe pere poolt. Rand! Ohh, rand … ja liivane põhi … päriselt … pidin hinges end sealt saarelt minema tirima ja rebima, kogu jõust … Ja siis mandril tagasi, üllatused ei lõppenud! Sõime järgmisena Viinistu muuseumi restoranis lõunat. Mmm … Käsmus on ainult söökla! Väga head söögid on seal! Soovitan kõikidele rändajatele! Pärast imelist lõunasööki … ehk juba kella 15 ajal lõpuks läksime siis muuseumisse … ohhh … ja siis korraga hakkas esisaali valge klaver mängima:
See oli see koht, kus mõttes ütlesin: “Stopp! Liiiiiga hea!” Ma ei ütle seda tihti … või ei olegi kunagi öelnud …
Vot … nii saabuski selle päeva õhtu ja … jaaa! Ja siis oli veel Käsmu muuseumiverandal kontsert! Sandra Nurmsalu ja Margus Vaher! Kaunid helid ja hääled merehõngus …
Järgmisel päeva olin ma sellist hakkamist täis, et mul oli korraga ees 3 lõuendit! Ja nad olid kõik koos ja korraga töös! Ja pintsel lendas ja värv lendas ja töö lendas käes! Seda eelmist päeva oli mulle nii väga vaja! :) See andis värskuse ja jõu ja tahte ja ideid ja … kahjuks oli see aga maalilaagri viimane päev ja juba 16 ajal sättisin ennast Rakverre facebooki loosivõidu fotosessioonile …
Selle aasta maal. Üks maal! Ainult! Valmis ja korrektne! Kahe laagri tulemus – fotolaager kus sai tehtud pilt hülgest ja maalilaager, kus sai see kõik lõuendile!
Sel aastal mõtlesin, et pean vist järgmisel aastal päev varem maalilaagrisse minema, sest kaks täiesti erinevat ja samas nii sarnast süvenemist, on natuke liiast ja maalide arv on liiga väikeseks jäänud. Ja kummastki ei taha loobuda :P
Kristel Vask
Hingega kunstnik