juuni 2014
Lihtne elu … just seda tunnet tunsin ma koos oma perega meie uues ja samas vanas maakodus. Meie maakoduks on juba paarsada aastat Vask’ede sünnikodu.
Vaatamata meie maakodu vägagi lihtsale seisukorrale, seadsime end mugavalt sisse, nii mugavalt kui ühed ajajooksul pepsideks muutunud linnavurled vähegi oskavad. Tirisime kuuripealt alla suure peolaua ja pikad peopingid ja ikka värske ja sooja õhu kätte. Nagu meie õnneks lõppesid jaanivihmad täpselt meie maal olemise ajaks, neljaks päevaks … noh, tegelikult tagasisõidupäev lükkus tööde rohkuse ja maamõnude tõttu päevavõrra edasi ja siis viiendal päeval saime ikka stabiilse vihma ka! :) Aga kõik vahepealsed päevad olid justkui maatöödeks loodud, mitte liiga kuum ja mitte liiga külm.
Muru sai niidetud kuni viimase päevani maal :) Seda on seal hulgi! Kui juba natuke looma hakkas, otsisin välja ka mõnusamaid nurki, kuhu hakata “pesakesi” tekitama. All oleval pildil on näha võrkkiigupesa ;)
Uhuhhuu, mida siis mina maal tegin? Seinu ju veel ei kannata värvida … mida naised ikka teha oskavad, hakkasin koristama. Peale kuuris neljakesi ühise puuriida tekitamise ja kuuripõhja korrastamise projekti võtsin ma ette aida aluse … just selline oli minu saak! Lillepotisaak. Mõned on seal päris vahvad vanemad lillepotid ja mõni veel lapergunegi :)
Ja loomulikul … või siis mitte loomulikult … igatahes üks esiisadest oli aida alla tekitanud looduslikul viisil mitte hävivatest materjalidest oma enda isikliku prügimäe. Ja noh sellised kohad kohe tõmbavad mind ja sinna ma nina pidi mitmeks päevaks põhimõtteliselt kadusingi … va söögi tegemise aeg.
Perepoeg “riigi piire” tunnetamas: 
Kaamera võtsin vist välja eelviimasel päeval … lihtsalt kõik oli nii tolmune ja koppinud ja hiirekakane … ehh, ma mõtlesin enne, et hiir on hiir :) Aga ei, põldudel on omad hiired ja toas on omad hiired :)) Ma küll ei tea, miks puuriidahiiri põlluhiirteks kutsutakse, aga noh, see selleks hetkel … Need põlluhiired on nii nunnud! … kuhu mu jutt jäigi … kaamera … kaamera võtsin välja jah alles siis eelviimasel päeval ja praegu on nii hea meel! Ja kurb natuke ka, sest nii palju vahvaid hetki jäi pilti panemata! Aga loodetavasti ei ole hullu ja ei juhtu see enam, nagu siiani, et käime seal ühel korral aasta jooksul … 
All oleval pildil on näha meie “pliit”. See oli meie söögi tegemise koht ja ka üks soojusallikas õhtuti. Tiigi ääres aga oli meil suur lõkkeplats. See lõke põles tervelt kolm päeva, sest põletamisele minev materjal ei lõppenud ega lõppenud … ja seda on veel! Ka järgmisteks vahvateks maal olemise kordadeks!
Sel korral valmis veel söest “püss”:
Valvur:
See oli üks ütlemata vahva perega olemine ja suviselt ehedad elus olemise päevad. “Päriselt” elatud elu. Linnas tehtav töö tundub kõrvalt vaadates nagu üks suur illusioon. Kõik ajavad asju, asju, mida alati pole silmaga nähagi, üks suur õhk ;)) Ja ohh, millised rokakollid me seal olime!!! Hetkeni, mil avasin “pesuruumi” suures õunapuuaias … Ja kui imeline tunne oli jõuda veel koju, pesta end PÄRISELT puhtaks ja panna jalga valged püksid! :)) Elus on vaja tunda kõiki elu tahke, et tunda elus olemise rõõmsat tunnet!
Jäädes ootama valgete pükste päeva maakodus,
Kristel
2014