Tegelikult on see päris naljaks lugu … tagantjärele ;)
Eile hommikul sain sellise üllatuse, et pisarad olid silmis! Mis siis, et kiirustasin kellapealt teise kohta, sõitsin siiski tagasi, vaatasin ja nautisin avanenud pilti … veel ja veel :)
See oli pea aasta tagasi … pime varane novembrihommik 2014 … tegelikult päris algus on pea 10 aastat tagasi aga siis ma lihtsalt ei teadnud veel, et KA MINA SAAN MIDAGI MUUTA.
Öelda on hetkel niiii palju, et suutmata seda kõike korraga ja lihtsalt teha, tekib tahtmine üldse vaikida. Aga ma ikka ei saa. Olen õnnelik. See on üks lugu. Võite seda võtta nii ja naa. Võtke nagu tahate. Ka mina võtan seda nii, nagu mina tahan.
Lugu on Karlova linnaosast. Ma olen siin sündinud … elanud vahepeal 15 aastat mujal ja jõudnud tagasi samasse kohta. Ei teagi, kas see on edasiminek või tagasikäik :) Tagasi ma igatahes olen. Ma ei tea, kas ma armastan Karlovat või vihkan. Siin on palju asju, mis mulle ei meeldi, mis ei sobi minu ideaaliga, kuidas ma sooviksin elada … jalutamised, sportimisvõimalused, ümbruskonna laste omavaheline suhtlemisvõimalus, piirkonna koolid ja lasteaiad, tänava liiklustihedus ja ületatavus, tänavavalgustus, vaba aja veetmise võimalused, suvised tegevused, alkoholilembus naabruskonnas, kauplused pakutavaga, parkide ja kõnniteede seisukord … võin seda nimekirja jätkata. Siiski kerkis seoses laste sünniga esile mõni probleem teravamalt kui teine. Kohe nii teravalt, et ma ei saanud lasta asjadel jätkuda.
Vankriga jalutamistest, hiljem lasteaeda lastega kärutamisest, rattaga sõitmisest ja kõigest muust vahvast ma loobusin auto kasuks üha rohkem. Teede ületamise võimalused ja ohtlikkus lihtsalt muutusid nii talumatult tüütuks. Kui sul on ühes käes vanker imikuga, teise käe otsas paariaastane, kes võib murdosasekundiga x suunas sammuda, ületa nii täpselt välja sihitud hetkeks vaba ristmikku. Ja siis ta jääb seisma, ja sina emana ka, vanker ka koos sinuga. Uhh … tipnes see muidugi sellega, et kui lapsed läksid kooli, siis ma viisin neid autoga kooli. Ja seda piirkonnakooli! Kujutasin ette, kuidas nad vahvalt ise sammuvad aga majaesine igahommikune paaritunnine tupik või kiirendused, lisaks kehv valgustus ja suured lumevallid, osaline kõnniteede puudumine muutsid mu meelt. Kui esimene läks kooli, käis teine samas suunas lasteaias, loomulikult võtsin siis mõlemad autole. Esimesed kaks ja suurem siis esimesed neli said piirkonna koolis käia autoga :) Naljanumber. Autoga lähenesin koolile mitme kvartali ringiga, sest otsetee oli lihtsalt ummikus. Oleks siis võinud ju teistega sarnaselt end juba kuhugi kesklinna kanti sissekirjutusega mõnda paremasse ja kuulsamasse kooli sahkerdada ja autoga/bussiga lasta lastel koolis käia. Minu lapsepõlve põhikool asus minu kodust 5min tee kaugusel. See oli mõnus nii kooli lipata. Soovisin seda ka oma lastele.
Eelmise aasta novembris said minu piirid ületatud :) Hommikune kiire, lastele söök, äratused, autosõit tavaliselt koduriietes, siis koju tagasi ja ennast korda sättima tööpäevaks. See oli kurnav. See ei olnud minu valik. Minu valik oli lähedal asuv piirkonnakool. Tavakodanikuna loodame, et linna valitsevad ametnikud käivad ringi, suhtlevad ja näevad, kus midagi on vajaka ja teevad selle ära … aga ei tee … kerkivad küll uued ja uhked ja hästi ülekäiguradade ja valgustitega varustatud rajoonid aga Karlovas ei ole paljudes kohtades kõnniteid, ülekäiguradasid, korralikku tänavavalgustust, lase siis oma väiksed kullaterad pimedas Eestimaa talves tänavale … Ühesõnaga oli novembri hommik. Pime ja pilkane ja tupikud mitu kvartalit või siis ühtlane autokolonni liikumine … jalakäijaid ei huvitanud keegi. Seisa ja passi ja kui vähegi saad, lippa elu eest. Ja nii täiskasvanud terved inimesed minu akna all tegidki, selle oli juba pea selgeks saanud ka mu vanem poeg … sel hommikul aga ütlesin ka pisemale, et palun, tänasest ise ja jala. Ta käis juba teises klassis! Koju tuli ta ise. Päeval on ju talvel valge ja liiklus väiksem. Seisavad siis poisid tee ääres … seisavad ja seisavad … mingi hetk lippas vanem autode vahelt üle tee … väiksem kartis ja jäi maha … seisab ja seisab … seisan ööpesus ja kammimata juustega majauksel ja jälgin olukorda, tean, et pisem kardab pimedas hommikus eksida kooliteelt … suurem kaotab kannatuse ja hakkab vaikselt üle tee olles edasi liikuma kooli poole … väiksem kibeleb üle tee aga ei julge … ahastust on näha ta olekus … adusin, et ta võib lihtsalt suurest järelejõudmise hirmust lihtsalt teele hüpata … et seda ära hoida, läksin täpselt nii nagu ma hommikusegaduses välja nägin, auto teele … ajasin käed laiali … esimene auto puikas veel mööda külje pealt, teine jäi kaugelt juba seisma, ju vaatas, mis hull see seal seisab keset teed … seisin seal, käed laiali ja juhatasin pisema üle tee … siis läksin tuppa ja kirjutasin kirja Tartu linnale!
Kirjavahetus oli kena, selgus, et Karlova linnaosa liiklemise ja teede ületamise uued skeemid on tehtud … mingi aeg tagasi … vastav meeskond oli oma palga kätte saanud ja alustöö ära teinud. See kattus suures osas minu ideede ja ettepanekutega, arvestades, minu liiklemistrajektoori. Aga asi seisis … ju oli vaja minusugust hädaldajat ja seletajat, ET SEE KÕIK ON JU IKKA VAJALIK!?
Kuna väljas oli juba üle -10 kraadi, siis lubati mulle vajalikud ülekäigurajad järgmiseks õppeaastaks … areng ju seegi!
Kevade ja suvega mind aga unustati … saabus september … kirjutasin taas linnale kirja …
Ja siin on pilt minu suurest rõõmust ja võidust, eile hommikul (25. september 2015), mil käisin Karlova linnaosa Tähe-Vaba ja Tähe-Sõbra ristmikke suudlemas!
Lubasin poistele, et kui me saame ülekäigurajad, siis ma pühendan Vaba-Tähe ristmiku oma pisemale pojale! Ja Sõbra-Tähe suuremale! Ja nii ongi! Kallid pojad! Kallid lapsed! Mida üks ema oma laste jaoks ei ole kõike nõus ära tegema!!! Need ülekäigu rajad on teile! Ja kõigile Karlova inimestele! Ja mis meil üle jääb, lihtsalt tuleb vahel olla see vastik inimene ja seista enda eest ise! Julgust ja vaprust meile kõigile! Ja nagu minu infoallikas ütleb, on lootust järgmisel aastal saada ka kõik muu paremaks liiklemiseks Karlova linnaosas! Keerulisi murekohti meil jagub.
Nii vähe ja elementaarset ongi vahel vaja, et tunda end INIMESENA! Ma olen niiiii tänulik!!! Aitäh, Tartu linn!
Aitäh ka minu poiste poolt! Nad käivad nüüd iseseisvalt koolis ja naudivad tulemist-minemist ja vahvaid ülekäiguradasid!
2015