Tänan siinkohal Katrinit, et ta on mind kutsunud oma pere pildistama juba teist korda. Seekord pildistasin tema suurt peret – vanemad ja õed-vennad lastega. Ja vendagi olen varasemalt pildistanud … hästi armas fotosessioon oli … Seekord sai ekstranalja ka, nimelt tavaliselt planeeritakse perepilte ca paar nädalat ette, siis jah, suuremat tegusat peret ongi raskem kokku saada ühel ajal ühte kohta eri linnadest jne, et aja leppisime kokku 2 kuud ette. Mis aga mina tegin, läksin täpselt õigel kuupäeval kohale … ainult, et 2 kuud varem :))) Ja oleks see siis sellega piirdunud, sättisin end autost välja, auto pidi jätma kaugemale, vaatasin, et kedagi pole näha … ju tulevad kohe majast välja … astun hoovi … telefoni jätsin autosse, et mis ma ikka tirin, vastu nagunii ei võtaks fotosessiooni ajal … tühjus aias. Seisan siis põldude-metsade vahel asuva maja ees üksi. Korraga hakkab vari aias liikuma … suuuur koer ajab end püsti ja tuleb minu poole … hangun … on vist selline sõna … meil maal oli kunagi selline juhus, et ka suur koer aias ja mingid naabrid metsade vahelt tulid pererahvale külla ja huilgasid seal aia juures. Koer ei saanud aru, et tore ja lõbus hõikamine käib, vaid arvas, et kellelegi tehakse liiga, oli siis ühel huilgajal käest tüki hammustanud … need mõtted peas, seisan siis lihtsalt aias … joosta oleks mõtetu, auto oli kaugel ja uksed lukus, telefon autos, huilata ma ei kavatsenudki, sest maasündmus oli erksamalt, kui kunagi varem, meeles … ja siis vaatan, et kuskil veel üks vari liigub … veel suurem koer … WHAAAT??? Ausalt, arvasin, et minuga ongi nüüd kõik. Koerad astuvad mõlemad aeglaselt ja graatsiliselt üksisilmi minu suunas … jõuavad minuni … käivad ümber minu ja nuusutavad … värisesin vist kui haavaleht surmahirmus … ja siis sai minust KOERALAUSUJA. Ühesõnaga, ma “laususin” nad ära ja liikusin vaikselt oma autoni. Kui keegi soovib, siis võin kunagi lähemalt rääkida … igatahes, olen ma ka hobulausuja :))) Seda kogesin ma eelmise aasta maalilaagris kui üksi heinasel mererannal olin 10cm kõrgusel madalal rannakivil (ainus, mis seal oli) maalimas ja 16 hobust olid kuskilt lahti pääsenud ja tormasid “vabade lindudena” ranna poole, kõige tähtsam kõige ees … lakad levisid metsikus tuules, kapjade plaginas müdises maa nagu viimse päeva hoiatus … teate küll, olete kindlasti neid kauboifilme näinud … ja mina ihuüksi kitsukeses heinarannas heinte vahel … raskesti märgatav … aga see on ka eraldi teema :) Võin kunagi laivis koos kehakeelega teile rääkida ;))) … et siis jah, koerad, suuuured koerad, … igatahes ma sain autoni ja helistasin Katrinile ja siis sain teada, et 2 kuu pärast :) Aga isa oli ikka kodus, et vaatasime aia üle ja läksin tagasi linna :) Et sellest õppetund mulle ja teistele ka, kes peate võõrastesse kohtadesse minem … täpsustage kuupäevad ja kellaajad üle, uurige kas on koduloomi ja VÕTKE MOBIIL KAASA! Ja kuna ma jäin ellu ja koerad olid imevahvad, siis mulle jäi ikkagi see vahva elamus ja kogemus, mida on nii lahe teistele vesta :) Aga nüüd siis pildid, mis said 2 kuud hiljem tehtud:
Ja see kiisu … väga julge kiisu! Julgem kui mina igatahes! Ta oli päris võõras kiisu ja oi kui armsalt kutsud temaga käitusid! Ja kui sefilt ta ise igale poole end poseerima sättis :)
Tänan ilusa päeva eest!
Kristel