Aia ilusaim õis

Suured pidustused on möödas ja interneti tekstide põhjal näeb arvata, kui paljud hinged on haiget saanud. Levivad üleskutsed valida seltskonda kuni selleni, et me ei pea suhtlema kõigiga – parimad ja õiged jäävad. Olgem ausad, see on päris väike seltskond. Ja nii elada … oma pikk elu, iseenda seatud piiride taga. Valite selle? Või soovite valida midagi enamat?

Me saame haiget ainult siis, kui meil on valus koht. Me võime jääda lõputult näpuga näitama. Me ei saa muuta teisi, jah, see on tõsi. Aga me ei peagi neid muutma, sest kõik lahendused ja vastused on meis. Kui sul on valus, siis võta endale aega. Istu oma valuga maha, räägi temaga juttu. Võta paber ja pane oma valu kirja. See tegevus näitab sulle ise teed. Sa näed oma mõttekäike ja mõtete väiksust. Pane oma valu kirja ja kõik mõtted, mis tekivad. Kui paber saab täis või mõtted otsa, vali ohutu koht ja pane paber põlema. Tuleb veel pähe mõtteid? Kirjuta veel. Kirjuta, kuni oled tühi. Põleta, kuni ei ole enam midagi põletada. Siis võta paber ja pane endale kirja oma hinge headus. Jah, see tahab õitseda ja välja pääseda! See jääb tihti rämpsu taha kinni. Puhasta tee ja lase ta välja! Las terve maailm näeb, milline kena õis sa oled! Lase endal näha, milline kena õis sa oled! Sa oled ilus!

Me ei pea põgenema, hoidma distantsi, olema valvel ja krampis. See on meie valik. Või siis me ei vali seda. Mida me saame, kui hoiame endid kogu aeg kramplikult kinni? Oleme valvel. Hinnangute ootel? Saame kõike seda, mida pikisilmi ootame. Korjame kõik terakesed kokku, nagu viimse päeva laupäeval. Ja siis valutame hingi oma tagatubades ja targutame, et näed, ma teadsin, maailm ongi halb. Keegi ei ole tegelikult halb. Me lihtsalt reageerime iseenda ootustele.

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast. Kõik saab alguse meie endi peast. Kus on Sinu tähelepanu? Öeldakse ka, et kõige paremad inimesed teevad kõige rohkem halba. Jah. Nad hoolitsevad ja hoolitsevad ja hoolitsevad. Teiste eest. Iseenda arvelt. Meile kõigile meeldib, kui meie eest hoolitsetakse, see on tõsi. Aga millise hoolitseja sa valiksid? Kas väsinud närtsinud hinge, kes on pärast veel õnnetum, sest aitähhigi ei kuulnud või särava lillekese, kes hoolitseb enda eest ja jagab ülejäänut suure rõõmu ja armastusega teistele? Ootamata midagi vastu, sest ta lihtsalt teab, et elu toob talle kõike topelt vastu ja kuhjaga ja isegi sellele mõtlemata ja seda ootamata. Ja kumb hoolitseja siis ikkagi tegelikult teistele rohkem annab?

Erinevused rikastavad hinge. Kui sa ei ole valmis veel iseendas särama, siis aitab väga hästi kuulamine. Mitte kuulmine kõrvalt, vaid kuulamine. Kui seltskond on sulle natuke raske, siis kuula. Ole vait ja kuula. Kuula ilma enda reageeringute ja tekkivate emotsioonideta. Ei olegi vaja vahele segada, kui arvamused ei ühti. Las nad räägivad. Las nad olla. Luba neil olla. Luba endal olla. Mis siis juhtub? Mitte midagi, mida algselt kardad. Juhtub kõike, mida sa ei oska oodatagi! Kuulates õpid teisi tundma. Kuulamist harjutades, õpid kuulma. Kui oled vait, siis kuuled veel rohkem … rohkem kui teiste sõnad ütlevad, hakkad kuulma oma südant. Süda avab uksi …

Oma hinge eest tuleb hoolt kanda. Naeratan omaette. Nii ta on. Nii nagu lillepeenragi eest – nopid umbrohu, et lill kasvaks tugevaks ja õied oleksid suured … kastad, väetad, vaatad, et valgus oleks õige, et muld oleks õige. Erinevad lilled vajavad erinevat mulda, erinevalt valgust, erinevat väetist, vee koguski on erinev. Hinge eest hoolitse täpselt sama moodi. Me oleme kõik erinevad. Toida ja väeta ise oma hinge, sest ainult sina tead, kuidas seda teha! Mitte keegi teine ei tea. Kui sa seda teed, ei jää õied sirgumata, ega seemned saamata. Tegele iseendaga ja sa ei pea enam mitte kunagi end peitma, kaitsma, põgenema, eraldama.

Ahjaa … kuidas siis enda eest hoolitseda? Kuidas valida ennast esimeseks? Ega kohe alati ei oskagi. Jah, siin on õhkõrnad piirid, mil võid muutuda teiste arvelt elunautijaks ja kuna oled lihtsalt parimas energias sina ise. Kui sa vaatad oma südamesse, siis sa tunned need piirid ära ;)

Õitseme koos,

Kristel