Saatuseratas

Tervet elu enam ei mäleta aga on vist korrektne, kui ütlen, et olen terve elu suhteid analüüsinud, pikalt, laialt, aru saamata, mis täpselt toimub, miks toimub, miks asjad nii on, ja miks tulemus tuli selline. Kindlasti on need analüüsid intensiivsemad siis, kui ma ei ole üksi, vaid kaasatud teistega olemisse. Ma näen, kuulen, märkan, panen tähele, loen varjatud sõnumeid, panen kokku allteksti. Ma ei saa sinna midagi parata, ma lihtsalt olen selline. Kui ma need kanalid sulgen, siis ma suren, vaimselt. Ma ei saa neid sulgeda. Enamuse oma elust olengi teinud otseanalüüse, nüüd ja praegu, vahetult saadud info põhjal, koheste emotsioonidega, endast lähtuvalt, endaga seoses. Aru saamata, et enne kohtumist tulid kõik kuskilt, kus neil ka toimus miskit ja kõik asjad siin elus ei ole minuga seotudki. Enamus ei ole. Või ütleme nii, et igaüks on oma eluga ise nii seotud, et teiste eludeni tegelikult teised väga ei jõuagi. Alles mõnda aega tagasi, sain sellele päriselt pihta. Jah päriselt, teooria on üks, kui aga käib klõps, siis see on uskumatu tunne. Pärast seda klõpsu, muutud … näiteks vaatlejaks. Eraldad ennast olukorrast. Jah, ma ikka koperdan vahel sel teel … olen ju ikkagi inimene … aga kui muutud vaatlejaks, siis tegelikult saab sinust nägija. Elu muutub totaalselt. Info muutub. Info olulisus muutub. Mäletan, et ma tundsin, et teised süüdistavad mind ja mäletan tunnet, et olen kõiges süüdi, kõik on minu süü, ma teen asju valesti, mõtlen valesti, tunnen valesti. Nii palju asju oli minuga valesti. Täiesti sassis tüüp noh. Olin lõputus kaitsepositsioonis. Üks esimesi samme, mis mind edasi viis, oli see, et võtsin kõik süü omaks. Jah, tunnistasin end süüdi. Nagu alkohoolikud, või muud sõltlased, sa saad ravima hakata siis, kui tunnistad, et oled süüdi. Enne sa eitad. Enamus meist eitavad … oi, kuidas ma seda nüüd näen, nii tahaks vahel aidata aga ei saa, igalühel on omad ämbrid ja tupikud siin elus kanda. Kui olen aitama kippunud, siis olen saanud kohe vastu näppe. Eitav inimene peab jõudma ise selleni, et ta eitab. Kui oled kõik vastu võtnud, oma süüd, siis neid avatuna ja positiivselt vaadeldes, analüüsides, saad juba ausalt vaadelda, kui palju ja mil määral milleski süüdi oled … ja näed ka neid asju, milles sa süüdi ei olegi. Siit saab jälle edasi minna. Üks järgmisi samme oli ülal kirjeldatu, vaatleja roll, mil eraldusid vastutusest teiste tunnete ees. Saades aru, et teise tunded on teise omad, oled vaba. Sa ei pea enam reageerima, vastama, kaitsma, tõestama ega muud tsirkust tegema. Sa tead, kes sa oled või kes sa ei ole, sa tead, mida sa oled teinud ja mida mitte. Ka tead, et inimesed, kes on endale sinust arvamuse kujundanud, siis sa tavaliselt seda muuta ei jaksa. Ja kui sa tead, kes sa oled, armastad end kogu kupatusega, koos heade omaduste ja tunnistatud-omaks võetud vigadega, siis sa ei mõjutu teise inimese sõnadest. Need on tühjad. Nüüd saad sa olla kuulaja, aitaja … nagu haldjas oma õrna käega. Sest miks inimesed pahandavad? Sest nad on tupikus. Mäletad kui olid laps? Mäletad kui olid õnnetu ja sul lasti õnnetu olla, lasti nutta. Las nutab. Ma mäletan oma ühte nuttu väga selgelt, olin siis 8 aastane. Ju ma seal midagi jonnisin vanaisa ja tädi juures. nad ei tulnud mind lohutama. lasi nutta ja ma ei suutnud lõpetada ja ma mäletan oma selget mõtet, et ma vajasin vaid üht paid ja mõistmist. Ja see on mu mällu sööbinud ja jälgin olukordi oma lastega, et sellistel hetkedel nende jaoks olemas olla. Kindlasti mäletad ka neid hetki, kui kellegi armas olemine tegi su hingele pai just õigel hetkel, mil olid katki. Kuidas ta oskas tulla? Kuidas ta oskas märgata? Müstika minu jaoks siiani … Selleks, et haldjas olla, pead sa aga oma karikad täis hoidma! See on fakt. Sest jah, haldjaks saad sa olla ainult siis kui oled tugev, eriti kui inimene, keda plaanid aidata, on just sinu peale pahane. Ja, ei, ma saan aru, et ma ei ole haldjas :) Haldjatunne, nimetame seda siis nii pigem.

Ma olen pikki aastaid nii pikki teid maha käinud, passinud ummikutes, tampinud peaga seinu, teinud müüri sisse uksi, olnud saatan ise ja mõelnud juba kaua – Kristel, pane ometi oma tee kirja, tagantjärele ei mäleta enam täpselt teerada. See on olnud liiga raske ja liiga pikk. Olen olnud lõpuootuses, et ükskord saabub päev, mil minu ümber on lõputu harmoonia ja rahu …  agat pärast tänast paistab, et see ei lõpega ja see on mu saatus ja mu elu. Pekki küll, miks ma sain selle oma kraesse? Oli aeg? Ise valisin? Jobu, ma ütlen! Samas, kõigega leppides (päriselt leppimine võtab veel aega) ja tagasi vaadates, ma olen enda üle uhke, ma olen ületanud mägesid ja kuristikke, liigutanud kaljusid ja lõhanud pomme! Ja ma olen teinud edusamme, sh tibatillukesi, suuremaid ja seitsmepenikoorma omi! Neid ei saa minult enam mitte keegi ära võtta! Ühe tuttavaga rääkides, jäi mulle kõrvu kõlama lause, et tema selles elus oma ette määratud eesmärke ei täida. Ta teeb muud. Siis vastupidiselt temale, plaanin mina nui neljaks oma selle elu ülesande täita ja kui võimalik siis kirsid ka peale laduda!

Miks nii sõjakas? Ostsin omale taro kaardid, jah, kaardid ei ole mulle uus teema, sain oma esimese ennustusraamatu vist veel enne murdeiga, lisaks numeroloogia, astroloogia, ennustamine, käejooned, jumalausk, need kõik on mind alati lummanud, tänaseks ka feng shui, väekad poolvääriskivid, loitsud/ taotlused, intuitsioon, energia, väekus ja naiseks olemise vägi … kõik sellised teemad lihtsalt langevad õhust kaela, ei ole midagi teha, maailm muutub … ja siis lendas minu suurte tunnete peale kaardipakist välja saatuseratas -see emotsioonide virr-varr, psühholoogia, suhted, kogu see jama on mu saatus ja veel hullem, järgmine kaart näitas, et ees olevate mägede taga on jälle uus vaade! Lõputu kadalipp! LÕPUTU!

Et mitte saada piduriks oma eluteel … saatus, ma võtan su vastu! Tee minuga, mis vaja! Olen su tööriist, su tallaalune!

Aamen

 

Kas üks on palju või vähe?

Foto

Foto: Kristel Vask. Foto ei ole seotud tekstiga, foto on illustreeriv.

Psühholoogiat ma õppinud ei ole ja seetõttu ma ei saa vastutada teaduslike eksimuste tõttu oma kirjutises, saan lähtuda ainult oma sisetundest. Mis mind ajendab psühholoogilisel teemal kirjutama, on tunne, et jooksen peaga vastu seina seal, kus võiks olla uks ja tunne, et abi ja lahendused on nii lähedal … aga ma ei näe neid … ma kas ei oska neid näha või ei oska otsida. Julgen arvata, et inimesi, kel on probleeme, vahet ei ole, millega seoses, endaga, lähedastega või kontvõõrastega, on kokku puutunud sama probleemiga. Võiksin ju ainult endale mõned asjad kirja panna, et saaksin neid taas üle vaadata vajaduse tekkides, siiski otsustasin oma mõtteid teiega jagada, sest ehk satub seda lugema keegi, kes leiab siit mõne pärli ka endale või keegi, kes annab mulle mõne pärli ja saan edasi liikuda.

Kirjutan lastest, koolist ja suhtlemisest. Kool on alati olnud koht, kus hakatakse omandama üldtarkust ja teadmisi. Samas viibivad lapsed seal pool oma päevast. Kool on nende esimene teadlik sotsiaalne suhtluskoht, seal hakkavad nad end teistega võrreldes paika panema. Ja paraku aitab kool siin igal sammul kaasa, hinnates lapsi üksteisega ja standarditega võrreldes. Koolis saame teada, kes on kõige targem, kes on kõige rumalam, kes on kõige pikem, kes on kõige lühem, kes on kõige kiirem, kes on kõige aeglasem, kes on kõige parem suhtleja, kes on kõiges kõige parem, kes on kõige kehvem. See on alati nii olnud ja see jääb alati nii. Esimesed maailmatunnetused, esimesed võidud, esimesed läbikukkumised. Samas ei tähenda koolis tekkiv hierarhia edaspidises elus mitte midagi. Keskkonna muutudes võib kõik muutuda, ka vastupidiseks. Kahjuks ei lohuta see neid, kes on lükatud hierarhia alumistele pulkadele, ka ei lohuta neid see, et kool on ainult etapp terves pikas õnnelikus elus.

Just seetõttu on minu jaoks nii elementaarne ja loogiline, et koolis võiks kõikide standardtundide kõrval olla täpselt võrdsel pulgal psühholoogia.

Psühholoogia on peen teadus. Mõnele ei ole seda eraldi vaja … mõnele ei ole ju ka tegelikult eesti keele tundi vaja, ta napsab selle kinni õhust. Me kõik, ka meie lapsed, tulevad nii erinevatest peredest, totaalselt erinevatest kasvukeskkondadest, et on absurdne eeldada, et konflikte ei teki. Kooliga on alati kaasas käinud suuremad ja väiksemad konfliktid. Seega ma ei saa aru, miks kool ei võta seda omaks ja ei soovi sellega tegeleda avalikult, asjalikult ja positiivselt.

Siin tekib minulgi kaks mõtet … esiteks, kui anda psühholoogilistele probleemidele energiat, nendest rääkides, kas siis probleeme hakkab juurde tekkima? Teate seda kahe hundi lugu?

“Üks vana indiaanlane õpetas lapselast: “Pane tähele, et igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Üks hunt sümboliseerib kurjust (vale, pettus, ahnus jne), teine hunt sümboliseerib headust ( armastus, ausus jne)”. Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanipoisile sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis siis: “Aga vanaisa, kumb hunt lõpuks võidab?” Vana indiaanlane naeratas: “Alati võidab see hunt, mida toidad.”

Või teine vaatenurk, kui teadvustada endale oma nõrk koht, kas sellest saab minu tugevus? … alkohoolik ei saa hakata ravima alkoholismi enne kui ta on endale tunnnistanud, et ta on alkohoolik. Suitsetaja ei ole enne suitsetaja kui ta endale tunnistab, et ta ei saa ilma suitsuta elada. Küsige suitsetajatelt, kas nad on sõltuvuses, uskuge, enamus eitab seda ja nad saavad oma sõltuvusest teada alles siis kui täiesti päriselt plaanivad suitsetamisest loobuda. Kui tunnistada omale oma probleemi, kas see teeb meid nõrgemaks või tugevamaks?

Kas psühholoogia on probleem või positiivne nähtus?

Mida teie arvate?

Mina arvan, et kui inimene on hädas endaga või suhetega enda ümber, siis ta tihti ise ei saa aru, kes on hunt ja kes on jänes ja veel vähem, kas see hunt on hea hunt või hoopis halb. Vahel inimene õpib elus oma kogemustest. Aga vahel ei suudeta välja murda oma käitumismustritest ja kogu aeg sama moodi käitudes me imestame, miks on tulemus kogu aeg sama. Selle kõigega ei saa hakkama täiskasvanudki, miks me siis eeldame, et lapsed on sündinud psühholoogid?

Psühholoogia on väga suur ja lai valdkond. Ja väga huvitav. See on nagu keemia või füüsika või matemaatika või võõrkeeled. Seal on seaduspärasused ja erandid. Kehtib valem, et erand kinnitab reeglit. Oma viimati loetud raamatust meeldis mulle mõte, et probleemi ei saa lahendada seal kus see tekkis. See on suur teadmine. Ja suur oskus. Minna oma mure kõrvale, lasta emotsioonidel lahtuda ja vaadata seda kui eraldiseisvat tuhmistunud pärlit, mida tegelikult õigete teadmiste korral on nii kerge särama lüüa.

Kool võiks ja peaks olema läbi põimunud psühholoogiast. Psühholoogia ja psühholoogilised probleemid on osa meie kõigi igapäevaelust. Psühholoogia koos elementaarsete üldteadmistega koos, vot see oleks alus täisväärtuslikuks iseseisvaks eluks. Psühholoogia ei tohiks olla nagu sitahais, mis kõik eemale peletab. See on elu pärl. Miks me kohtle seda vastavalt?

Kas üks on palju või vähe? Kooliga psühholoogia olulisusest rääkides on põhiseisukoht, et see või see on üksikjuhtum. Minnes äärmusesse, siis laste suitsiidid ei ole midagi enneolematut. Küsin korra veel, kas üks on palju või vähe?

 

Kristel Vask

Fotode kasutus igapäevaelus

Tänapäeval on fotograafia niivõrd arenenud, ilusaid pilte on palju ja tekib muudkui juurde. Üks, mida teile pakkuma tahan hakata, on erinevate ideede teostamisvõimaluste pakkumine, ehk kuidas saada kaunid isiklikud pildid oma igapäevaellu rõõmu tooma, ilma, et peaks avama albumit või arvutit. Järgnev on üks minu avaldatud idee ajakirjas Kodukiri nüüdseks juba mõnda aega tagasi. Et idee ainult ajakirja ei jääks, lisan mõtte ka siia.0015_paspartuu-EditPildil oleval kapil on tegelikult minu suguvõsas pikem ajalugu, kõike enam ei mäletata aga mina leidsin selle kapi oma vanaisa garaazist mutrite ja kruvide alt. Esimesena otsustasin ära, kelle toas kapp hakkab olema. Sellest lähtuvalt sain hakata tegelema pildivalikuga. Paberile tegin joonise, mis pidi ja kui suured võiksid pildid paspartuu sees olla, see kergendas valikut veel omakorda. Mõtlemist ja otsustamist oli üksjagu. Lõpptulemus sai selline:

0021_kapp-Edit