Foto: Kristel Vask. Foto ei ole seotud tekstiga, foto on illustreeriv.
Psühholoogiat ma õppinud ei ole ja seetõttu ma ei saa vastutada teaduslike eksimuste tõttu oma kirjutises, saan lähtuda ainult oma sisetundest. Mis mind ajendab psühholoogilisel teemal kirjutama, on tunne, et jooksen peaga vastu seina seal, kus võiks olla uks ja tunne, et abi ja lahendused on nii lähedal … aga ma ei näe neid … ma kas ei oska neid näha või ei oska otsida. Julgen arvata, et inimesi, kel on probleeme, vahet ei ole, millega seoses, endaga, lähedastega või kontvõõrastega, on kokku puutunud sama probleemiga. Võiksin ju ainult endale mõned asjad kirja panna, et saaksin neid taas üle vaadata vajaduse tekkides, siiski otsustasin oma mõtteid teiega jagada, sest ehk satub seda lugema keegi, kes leiab siit mõne pärli ka endale või keegi, kes annab mulle mõne pärli ja saan edasi liikuda.
Kirjutan lastest, koolist ja suhtlemisest. Kool on alati olnud koht, kus hakatakse omandama üldtarkust ja teadmisi. Samas viibivad lapsed seal pool oma päevast. Kool on nende esimene teadlik sotsiaalne suhtluskoht, seal hakkavad nad end teistega võrreldes paika panema. Ja paraku aitab kool siin igal sammul kaasa, hinnates lapsi üksteisega ja standarditega võrreldes. Koolis saame teada, kes on kõige targem, kes on kõige rumalam, kes on kõige pikem, kes on kõige lühem, kes on kõige kiirem, kes on kõige aeglasem, kes on kõige parem suhtleja, kes on kõiges kõige parem, kes on kõige kehvem. See on alati nii olnud ja see jääb alati nii. Esimesed maailmatunnetused, esimesed võidud, esimesed läbikukkumised. Samas ei tähenda koolis tekkiv hierarhia edaspidises elus mitte midagi. Keskkonna muutudes võib kõik muutuda, ka vastupidiseks. Kahjuks ei lohuta see neid, kes on lükatud hierarhia alumistele pulkadele, ka ei lohuta neid see, et kool on ainult etapp terves pikas õnnelikus elus.
Just seetõttu on minu jaoks nii elementaarne ja loogiline, et koolis võiks kõikide standardtundide kõrval olla täpselt võrdsel pulgal psühholoogia.
Psühholoogia on peen teadus. Mõnele ei ole seda eraldi vaja … mõnele ei ole ju ka tegelikult eesti keele tundi vaja, ta napsab selle kinni õhust. Me kõik, ka meie lapsed, tulevad nii erinevatest peredest, totaalselt erinevatest kasvukeskkondadest, et on absurdne eeldada, et konflikte ei teki. Kooliga on alati kaasas käinud suuremad ja väiksemad konfliktid. Seega ma ei saa aru, miks kool ei võta seda omaks ja ei soovi sellega tegeleda avalikult, asjalikult ja positiivselt.
Siin tekib minulgi kaks mõtet … esiteks, kui anda psühholoogilistele probleemidele energiat, nendest rääkides, kas siis probleeme hakkab juurde tekkima? Teate seda kahe hundi lugu?
“Üks vana indiaanlane õpetas lapselast: “Pane tähele, et igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Üks hunt sümboliseerib kurjust (vale, pettus, ahnus jne), teine hunt sümboliseerib headust ( armastus, ausus jne)”. Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanipoisile sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis siis: “Aga vanaisa, kumb hunt lõpuks võidab?” Vana indiaanlane naeratas: “Alati võidab see hunt, mida toidad.”
Või teine vaatenurk, kui teadvustada endale oma nõrk koht, kas sellest saab minu tugevus? … alkohoolik ei saa hakata ravima alkoholismi enne kui ta on endale tunnnistanud, et ta on alkohoolik. Suitsetaja ei ole enne suitsetaja kui ta endale tunnistab, et ta ei saa ilma suitsuta elada. Küsige suitsetajatelt, kas nad on sõltuvuses, uskuge, enamus eitab seda ja nad saavad oma sõltuvusest teada alles siis kui täiesti päriselt plaanivad suitsetamisest loobuda. Kui tunnistada omale oma probleemi, kas see teeb meid nõrgemaks või tugevamaks?
Kas psühholoogia on probleem või positiivne nähtus?
Mida teie arvate?
Mina arvan, et kui inimene on hädas endaga või suhetega enda ümber, siis ta tihti ise ei saa aru, kes on hunt ja kes on jänes ja veel vähem, kas see hunt on hea hunt või hoopis halb. Vahel inimene õpib elus oma kogemustest. Aga vahel ei suudeta välja murda oma käitumismustritest ja kogu aeg sama moodi käitudes me imestame, miks on tulemus kogu aeg sama. Selle kõigega ei saa hakkama täiskasvanudki, miks me siis eeldame, et lapsed on sündinud psühholoogid?
Psühholoogia on väga suur ja lai valdkond. Ja väga huvitav. See on nagu keemia või füüsika või matemaatika või võõrkeeled. Seal on seaduspärasused ja erandid. Kehtib valem, et erand kinnitab reeglit. Oma viimati loetud raamatust meeldis mulle mõte, et probleemi ei saa lahendada seal kus see tekkis. See on suur teadmine. Ja suur oskus. Minna oma mure kõrvale, lasta emotsioonidel lahtuda ja vaadata seda kui eraldiseisvat tuhmistunud pärlit, mida tegelikult õigete teadmiste korral on nii kerge särama lüüa.
Kool võiks ja peaks olema läbi põimunud psühholoogiast. Psühholoogia ja psühholoogilised probleemid on osa meie kõigi igapäevaelust. Psühholoogia koos elementaarsete üldteadmistega koos, vot see oleks alus täisväärtuslikuks iseseisvaks eluks. Psühholoogia ei tohiks olla nagu sitahais, mis kõik eemale peletab. See on elu pärl. Miks me kohtle seda vastavalt?
Kas üks on palju või vähe? Kooliga psühholoogia olulisusest rääkides on põhiseisukoht, et see või see on üksikjuhtum. Minnes äärmusesse, siis laste suitsiidid ei ole midagi enneolematut. Küsin korra veel, kas üks on palju või vähe?
Kristel Vask