Särisev seksuaalenergia

Pekki. Tahan ma jah, sel teemal rääkidagi! :) Veel vähem kirjutada :) Ja siin ma olen. Ületamas ennast. Uurinuna juba mõnda aega oma suhteid teiste inimestega, jõudsin järgmisena raha teemani ja põmaki, saabus selge teadmine, et kõik minu mured jõuavad teemani, mille olen otsustanud enda jaoks totaalselt blokeerida! Eiiii, palun, ainult mitte seda! Mitte seks! Mitte alastus! Mitte kehaline seksuaalsus, seksuaalenergia. Seksuaalenergia … energia, mis säriseb seksist sõltumata, isegi seksuaalsest huvist sõltumata. Tõeline blokk mu eluteel. Jah, olles jõudnud nii kaugele, kaugemale kui ma arvasin teedki olevat. See tee on olnud nii valus, füüsiliselt! Vaimselt! Kõikides suundades ja ümberringi ja see tee on kõike seda väärt olnud! Ja seetõttu, olen ma saanud nüüd julgust ja oskust vaadata ka oma sügavaimat hirmu. Sest ma tean, et hirmu taga on kohe rõõm! Julge ainult vaadata! … ja noh, MIS VEEL VÕIMALIK ON? :D (- kes teab, see teab). Kui sa lased vabaks kõik enda kogemused, ühiskonna poolt survestatud vaatekohad, teiste arvamused sinust pealispinna põhjal, teiste hinnang sinule, kui nad arvavad, et tunnevad sind. Lubades endal olla, üha enam, tegutseda, katsetada ja vaadelda, mis kõik on võimalik… ja mis veel on võimalik! Siis hakkab juhtuma igasuguseid asju. Avastasin, et kõige enam kardan ma tegelikult iseennast. See müür oli varajane piirang minule endale, siis noorele naisele, teadmata, kus on minu tegelik loomulik piir, kes ma olen. Olin nii hirmul, ma ei julgenud seda uuridagi, kartsin ette, et see on ühiskonna moraali kõige kaugemas otsas. Seda ma ei saanud ju lubada endal olla. Väline surve ja meie perverssne maailm (minu hinnang antud kontekstis) tungib meie koduseinte vahele igalt poolt. Sa ei pea selleks kodust lahkumagi. Ma ei teadnud, et mul on rohkem kui kaks valikut. Ehk tol ajal ei olnudki. Praegu on energiad muutunud ja muutumas. Uue põlvkonna naised oskavad elada neutraalsena meie seksuaalse meeleheite maailmas. Kõik liialdused on äärmused. Samas ei ole halba ega head, õiget ega väära. Lihtsalt asjad peavad olema tasakaalus. Kui tasakaal läheb püsivalt paigast ära, siis kaldub kauss viltu ja see, mis sealt välja voolab, mõjutab kõike ja kõiki, kuniks keegi tõuseb püsti ja ütleb, et, kle, aitab. Minule aitab. Mina hüppan selle rongi pealt maha. Ma ei tea, mis mind ees ootab, värisen ja särisen juba ette rõõmust :) Ja hetkest, mil julgesin selle teema enda jaoks avada, on minuga juba imelisi asju juhtunud ja imelisi kaasteelisi teele sattunud. Naised … mehed … keha on meie tempel, püha koda, ka temal on midagi öelda ja anda, jagada, midagi õrna, tugevat, tundlikku, voolavat, elavat ja särisevat, ka tema tahab särada ja lihtsalt olla, ilma kartusteta hinnangutele nii kehale endale kui inimese ühiskondlikule moraalile. Ilma seksita ja seksiga. Elav tundlik keha ei ole oma ilus amoraalne mitte kuskilt otsast. Kehata inimest ei ole olemas. Mina peitsin oma naiseks olemise lippu nii hingega, et peaaegu unustasin selle olemasolu. Kuidagi kasvasin ma tundega, et naine olla on vale, väär ja teisejärguline. Naise kehaosad oleks nagu loodud meestele mustamiseks. Uhh, milline koorem. Võiksin siin jätkata pikalt … aga ma ei tee seda enam, mäletate, ma hüppasin rongilt maha! Naise keha on püha. Ja ilus! Ja voolav! Õrn ja armas ja pehme, armastav, hoidev, kallis … ja mehe keha sama moodi! Ei saa arendada ainult oma vaimu, ka siin peab olema tasakaal, me oleme kehaga vaimolendid. Armastagem oma keha ja hinge. Lubame endil olla, et näha kaugemale ja saada teada, mis kõik veel võimalik on! Ja, et mis siis VEEL võimalik on ;)