… siirusest

Siirus … me kõik teame, mis on siirus, mis tunne on enda sees see suur siiras tunne. Tunne, kui oled olnud südamepõhjani ja edasigi siiras, teistega ja/või endaga. See on nii hea tunne. Selline suur ja avatud, lõpmatu. Nii hea tunne on elada siiruses.

Siirusel on ka varjupool … siis kui keegi käitub meiega … kuidagi ja me tunneme ennast petetuna, reedetuna, kõrvalejäetuna … mina olin ju siiras! Või siis … see teine ütleb, et tema on siiras olnud ja tal on nüüd nii valus sinu käitumise/ebasiiruse tõttu.

Aga kas siirus on see asi, millega nii mängida? Kas me saame ikka öelda, et sina olid siiras ja sina ei olnud. Kas päriselt saame? Kas me tunnetame teist inimest nii sügavalt? Toon siia võrdlused. Kuidas teile tundub, kas alati kõik kaunilt naeratavad inimesed on sõbrad ja truud ja ausad? Või kas kõik mossis nägudega, vihase ilmega, ükskõiksetena tunduvad külmad inimesed on südametud ja halvad? Kas joodikuks muutuv inimene on südames pigem kalk ja kole või liiga soe, et maise eluga toime tulla? Kes teevad rohkem enesetappe, kas depressiivsed masendunud ilmega inimesed, kellest seda ongi oodata või soojad, seltsivad ja hea huumorisoonega armsad hinged?

Me ei peagi tundma teisi inimesi nii sügavalt. Kui nad ei ole meile just lähedased või lähedal. Me ei jõua kõiki tunda. Aga keda me peame tundma, võiksime tunda, oled sina ise.

Ainuke inimene, kes saab öelda, kas sa olid siiras või mitte, oled sina ise. Sina tead oma tundeid. Sina tead oma mõtteid. Sina tead, kuidas oled neid väljendanud või mis sooviga teele saatnud. Või sa ei ole mitte midagi neist teisnud … või olid tõesti ebasiiras. Sa saad öelda endale ja miks ka mitte teisele, et jah, ma ei olnud/olin siiras.

Aga teine inimene ei saa seda sinu kohta öelda. Kui ütled teisele, et ta ei ole siiras, sa ju tegelikult ei tea, sa arvad … siis kaotab see sõna lausa oma mõtte ja tähenduse …

Me ei ole selgeltnägijad. Tavaline inimene, kui soovib, võib tunnetada ja kui väga soovib, võib väga palju tunnetada. Me tunnetame ära, et mingi info on õhus, midagi on muutunud, midagi on “valesti”. Vahel on mõned teemad mõnes seltskonnas tabud, asjadest ei räägita … igaüks siis teeb omad järeldused … anname õhus olevatele energiatele ise tähendused ja mõtte, me võtame kõik vastu ja reageerime alateadlikult. Aga me tegelikult ei tea. Me ei näe teise inimese hinge. Kui me soovime, et teine inimene teaks, mida me tunneme, siis tuleb rääkida. Otse. Omavahel. Ilma vahendajateta. Ütle, et sa oled segaduses. Ütle, et sa said haiget. Kui keegi räägib endast, siis kuula. Kuula. Ära kaiste. Ole vait ja KUULA teise hinge.

Siis me saame teada. Siis me saame selgitada. Siis me saame mõista. Me elame igaüks omas maailmas. Oma elukogemuses, omas tarkuses, omas vaikimises, omas siiruses. Me elame oma minas. MINA. Mina ei ole sina. Sina ei ole mina. Ei saa kunagi olema. Me oleme erinevad. Me jääme erinevateks. Hea kui jääme. Hea kui me ei muutu kellekski teiseks, sest siis ei ole enam sind. Siis on mingi … olend … kes ise ka ei tea, kes ta on.

Mis on minu jutu mõte? Minu jutu mõte on tegelikult emotsioonid. Ühes targas allikas kirjutab, et “kui on tegemist emotsiooniga, siis me kaotame võime tunda teiste tundeid. ” Jah, me tunneme enda tundeid, enda suuri ja kõike haldavaid tundeid. Enda sees, enda minas. Minuga on käitutud halvasti. Teine on süüdi. Miks ta nii teeb? Miks ta ei ole siiras, mina ju olen?

Või teine pool, kuidas ta võib mõelda, et mina ei ole siiras. Ma olen ju nii siiras! Tema ei ole siiras!

Mina, mina, mina, mina, …

See sama tark allikas kirjutab, et “kui on tegemist hingetundega, siis me tunneme teiste tundeid. Hing kuuleb alati teiste hingede hääli, appikarjeid, rõõmulaule. Hing tunneb alati teist hinge.”

Ütleme, et sina oled see, kes saab teada, et sa olid “ebasiiras”. Mis on sinu variandid? Esimene ebateadlik reaktsioon on kindlasti emotsioon – (loe ahastunud häälega) “Ahhh!? Mina olen ebasiiras?! Ma olen ju nii siiras. Sina ei ole siiras! Kuidas sa võid? Kuidas ta võib? Elu on nii ebaõiglane!” Sa ei saa ennast kaitsta ka, sest see süüdistaja ju ei süüdista otse tihti, vaid tema suurte kurbade silmade peale näiteks reageerib keegi tema lähedane ja tema edastab sulle selle info. Või kui ütleb otse, siis ta ei kuula. TA EI KUULA. Ela siis nüüd kõige selle teadmisega! :)

Mis variandid veel on … peale sinu enda mina, mina, mina? Kui jätad kõrvale vastureaktsiooni, tekkinud emotsioonid, ego appikarjed, mis tahavad maailmas õiglust saavutada, kõiki teavitada, et sina oled olnud ÕIGE … kui jätad iseenda kõrvale, sest tegelikult ju ei ole asi sinus … ja mõtled selle teise peale … miks ta nii tundis, mis ta elus toimub, et ta nii arvama hakkas, mis on tema ootused sinu suhtes … siis on pilt täiesti teine. Totaalselt teine … isegi vastupidine! Sa võid isegi avastada, et see teine inimene hoolib sinust nii palju, sest me ju ei vihasta inimeste peale, kelle suhtes meil ei ole tundeid. ;) Ja tegelikult me ei pea ennast mitte kellegi eest kaitsma ega õigustama. Sa ju ise tead, miks sa midagi tegid ja kas sa üldse tegid või mis mõtted sul kellegi suhtes on. Maailm on täis üllatusi. Sa võid saada rahe kaela kohast, kus sa ei arvanud pilvegi olevat. Enda õigustamisega ei jõua sa mitte kuhugi, sest inimesed arvavad igal pool ja alati asjadest seda, mida nad ise tahavad. Nad ei muuda oma arvamust, kui nad ei taha, lihtsalt seetõttu, et räägid neile, kuidas sinu jaoks asjad olid. Kuidas sina kõike nägid. Ja teiseks, neid huvitab ainult nende enda mina, mina, mina. Mitte sina.

“Ainult väike protsent solvamisi on päris, tegelikult solvume me ise iseenda mõtete peale.”

Seega, kuidas saad sina iseendana edasi areneda? Teisi me ei muuda. Nad muutuvad ise, kui on nende aeg. Las igaühele jääb tema enda aeg, õigus oma aeg valida.

Jäta oma ego kõrvale. Las ta särada päikesepaistes sinu nägemuses. Sa ei pea teistele tõestama, et “tegelikult oled sa ilus inimene”.  Las see olla sinu saladus.

Teiseks, see minu tark allikas kirjutab, et “vali ainult see, mis teeb su hinge õnnelikuks, vali see, mis puudutab sinu südant. Meie hing ei saa mitte kunagi õnnelikuks, kui keegi teine selle arvelt kannatab või haiget saab. Erista väga selgelt emotsiooni ja hingetunnet.”

Me ei saa mitte kunagi õnnelikuks, kui meie õnne alus on teiste kannatused. Samas me ei vastuta teiste hingede eest, kui nad ise loovad endale kannatusi. Siis kui nad ise loovad neid endale. Kui sina ei tee selle jaoks päriselt mitte midagi. (Kuigi ka siis on kurb vaadata … )

Mis minu jutu teine mõte on, on veel see kõige suurem pärl! Tihti on nii, et sina oled olnud siiras oma headuses ja ka teine on olnud siiras oma headuses. Ja siiski tekib lahkheli. Kumbki arvab, et teine pool ei olnud siiras. Kuidas see võimalik on?! See tuleb sellest, et päriselt ka me oleme mõlemad olnud siirad. Mõlemal on õigus, kui otsid õigust.  Aga teate mida? Mõlemal on õigus tema mätta otsast vaadatuna, tema tarkuses, tema hinge harituses, tema … maailmas. Ja ongi, mõlemad on 100 protsenti ja rohkem siirad aga … me saame olla siirad ainult oma piiride ulatuses. Jah, loe veel korra! Inimestel on ootused ja eeldused. Me alateadlikult arvame, et sisimas on kõik inimesed ühesugused ja käituvad samas situatsioonis sama moodi kui me ise. Me arvame, et me peame oluliseks samu asju ja meie väärtused ja tähtsused on samas järjekorras. Aga tegelikkuses on kõik need asjad sassi aetud ja pandud kõikvõimalikesse järjekordadesse. Lõppkokkuvõttes oleme jah sarnased aga seal päris lõpus. Me oleme kõik erinevad. Ja me teame seda. Ja miks me siis eeldame ja ootame ja siis solvume, kui saame karmilt teada, et me näe, jälle, oleme erinevad. Siiruses olemine. Igaüks saab olla omaenda sügavaimas siiruses. Sinu sügav siirus ei ole teise sügav siirus.

Kas sinu sügav siirus on parem kui tema sügav siirus?

Kas meie kõigi sügav siirus peakski olema täpselt üks?

Kas kõigilt täpselt sama sügava siiruse nõudmine ei ole sama utoopiline kui see, et nõuame, et me kõik oleksime täpselt ühesugused?

Äärmustesse ei ole vaja minna, ma ei räägi praegu ei vaimsest vägivallast ega mõrvadest ega vägistamistest ega teistest teise elusolendi kallal tarvitavatest vägivaldsetest asjadest. Ma räägin väga lihtsatest elulistest asjadest … näiteks jõulu-ja sünnipäevakaardid. Sulle ei meeldi neid saata. Saada arvatavasti meeldib … kellele ei meeldi saada isiklikku tähelepanu? Aga no tõesti, sa lihtsalt ei tegele hulgipostitamisega, sest see ei ole sina. Aga kas siis on mõistlik kaardisaatmise kommet maha teha? Öelda inimesele, kes oma südame sügavas siiruses saadab sulle õndsas õnnes jõuluks kaardi, et fui, mina küll ei viitsi, see on nii nõme tegevus, miks inimesed seda küll teevad, miks sa raiskad oma aega ja raha? Arvatavasti on see selle inimese enesekaiste, sest tema seda ju ei taha teha, see ei ole tema valik elus ja ehk on natuke piinlik saada ja mitte vastu anda.

Või teine eluline näide … kuupäevad. Minu tutvusringkonnas on mitmeid inimesi, kes suure täpsusega teavad kõikide sünnipäevi ja tähtpäevi ja nimepäevi ja aastapäevi ja siis nad helistavad ja kirjutavad ja joonistavad. Nagu viis kopikat, alati olemas. Jumala äge!  Nad on nii armsad! Ma siiralt võtan mütsi peast ja kummardan nende eest! Teised inimesed on vahel teadlikud … vahel ei ole … või üldse ei ole. Miks kõik kuupäevade järgi ei ela ja teistele oma lugupidamist ei jaga? Aga miks peaks? Me oleme ju erinevad. Kui sina oled see, kellele meeldib tähtpäevi teistega jagada ja õnnitleda ja olemas olla, siis ole! Naudi oma tahet. Naudi oma täpsust! Naudi oma teadlikkust! Naudi õnnesoove saavate inimeste tänu ja üllatuslikku ilmet! Aga me ei saa nõuda, et mina olen selline, täies siiruses ja siis olen väga solvunud, et teised on “ebasiirad” ja minu tähtpäevi ei tea. Teistel on teised väljundid. Mõni on ehk hea lillede kinkija? Toob alati lilli kui tuleb. Nii armas! Mõni on soe kallistaja! Appi, kui palju see annab! Mõni on hea kuulaja! Mõni on nii hea huumorisoonega, et alati kui teda näed, on põselihased mitu päeva krampis. Kas ta saab seda teistelt vastu nõuda? Ei saa ju? See on tema anne. Kui sa ei ole kaardisaatja, ehk oled helistaja? Ehk oled inimene, kes meelsasti tuleb külla, tort näpu vahel, kaardi asemel? Lase käia!

Maailm on palju suurem, palju võimsam, kui me iganes arvata oskame. Võta endalt endale seatud enda piirid eest, eemalda aiad ja müürid, mine “naabrile tema mätta otsa külla”. Naudi tema maailma, naudi siirust tema moodi! Ja maailm pakub sulle üha rohkem ja rohkem!

Arenda seda endas ja sa näed palju rohkem armastust enda ümber. Inimene, kes endaga ei tegele, teda võivad armastada paljud inimesed aga kui ta otsib ainult oma siirusele vastavaid märke, siis ta seda ei näe. Ta lihtsalt ei näe! Ja ta ei saagi mitte kunagi teadma, mis veel kõik võimalik on! (Siin soovitan lugeda raamatut “Armastuse 5 keelt.”) Ja ärme lõhume teise inimese siirust! Austame ja hoiame üksteise erinevusi.

Elu on täis riske. Haiget võid saada iga nurga peal. Aga mis siis! Mine! Riski! Ela! See on sinu elu! Sinu õppetunnid! Sinu uued tarkused, mis su hing saab järgmistesse eksistentsidesse kaasa võtta! Jah, just need … mitte autod ja majad ja ametid ja firmariided … see kõik kaob ajas … mädaneb, kõduneb …

Ja vahel on vaja tõesti lahkuda … ma ei poolda seda varianti aga vahel ei olegi muud võimalust, siin ja praegu ja selles olukorras. Siis lahku. Võta end ise kaissu, seisa ise enda selja taga ja hoia enda käest. Armasta ennast. Pea endast ise lugu … ja muu ei olegi oluline. Tegelikult.

Kui sa tunned, et see, mida ma kirjutan, kõnetab sind ja sa tahad selle eest mind tänada ja toetada, siis võid teha ülekande/energiapanuse minu ettevõtte kontole vabalt valitud summas:

EE942200221056802044 Swedbank

KRITSEL OÜ

 

Ja mis tunne on veel see, kui sa tead, mis on teise inimese lemmiklill ja viid talle neid! Mitte endi lemmikuid :)

Ja mis tunne on veel see, kui sa tead, et teine hoolib kaartidest ja sa saadad talle kaardi!

Ja mis tunne on veel see, kui sa tead, et ta hoolib punktuaalselt kuupäevadest ja tähtpäevadest ja sa oled veel sel päeva esimene, kes talle selle tähelepanuavalduse teeb!

Ja mis tunne on, kui teine inimene teeb seda omas õnnes, omas õrnuses, omas tahtmises ja soovis, omas heas energias … mitte kohusetundest?!

VAU!