13.04.2020
Ja ongi endale väljakutse esitamisest möödas peaaegu 3 kuud! Mäletan, et mu sisetunne tookord oli nii tugev ja selge, et ma lihtsalt pidin selle otsuse teadlikult vastu võtma. Tagantjärele vaadates nii mõndagi oma lähiaja elus, tekib huvitav tunne … elu nagu valmistab ette. Nondel hetkedel sa ei tea seda aga pärast on kõik nii loogilises järjekorras. Maailm on karantiinis. Vahetult enne seda sain oma rahaasjad natukegi paremasse olukorda, justkui ette valmistusena, et ma suudaksin saabunud olukorra üle elada. Veel varem, sai mul tehtud suur töö enda sees, leppimaks olukorraga, et ma olen siin maailmas üksi. Mis on ju ka loogiline, kõik me oleme siis üksi. Mina lihtsalt ei suutnud seda mitte kuidagi vastu võtta. See oli nii suur ja valus minu jaoks. Nüüd ma muidugi tean, kui mõnus see on ja kui normaalne see on. Enam ei kujuta teisiti ettegi. Pigem näen veel rada, mida mööda edasigi minna. Et jah, karantiin ei ole minu jaoks karantiinina mitte midagi halba. Täiesti tavaline mina olemine … kui välja arvata see, et just vahetult enne, 3ndal veebruaril, sai minust õpilane. Ma astusin Tartu Kutsehariduskeskussesse õppima kergrõivaste rätsepaks. Vau! See üks kuu, mida sain nautida taas õpilasena ja veel praktilise hariduse õpilasena, ma olin nagu paradiisis! Kõik oligi vist liiga hea? Või on just see praktiline kaugõpe hea, ma lihtsalt ei ole veel päriselt aru saanud? :D Uhh, ma ei ole see kuu aega saanud korralikult ninagi nokkida, sest koduseid õmblusharjutusi tuleb ustest ja akendest ja päris alguses mul jooksis juhe ikka päris kokku, sest mul ei olnud üldse soovi üksi kodus õppida :D Keha hakkas lausa füüsiliselt vastu. Totaalne error. Seni kuni eitasin oma errorit ja proovisin mõtteski tubli olla, ei suutnud ma peaaegu mitte midagi teha. Kannatama hakkas ööuni, keha hakkas valutama, peas ketras ainult kohustus lahendada täiesti uudseid õmblusülesandeid, nii nagu nad esitati – nagu matemaatika tekstülesandeid. Mis kuradi asi on kahekordne palistus, mis kuradi asi on välisnurga pealistusõmblus, mis kuradi asi on kõverjooneline lihtühendusõmblus … lihtsalt nii, teksti põhjal, palun tee :) Ei olnud me ju mitte keegi ette valmistatud praeguseks olukorraks. Sain pinge maha, kui teavitasin kooli, et soovin jätkata õpinguid peale kriisi, kui võimalik. Tegelikult nii lihtne. Vaja oli lihtsalt teada anda, et ma olen hädas, ma ei saa hakkama. Tunnistada seda endale ja ka inimestele, kes tegelevad õpilastega. Ausus avab uusi uksi. Minult võttis pinge maha teadmine, et ma võin nüüd omas tempos proovida edasi koolitöid teha ja kui ma ei saa hakkama, siis ei saa. Nii on. Minu valik ei olnud kaugõpe. Minu valik oli õppida otse inimestelt, kes oskavad. Ma ei läinud kooli, et paberit saada. Ma läksin kooli, et õppida oskuseid. Samas pean tunnistama, et koduõppel on ka plusspooli. Koolis kipub ikka mugavamalt ennast õpetaja järgi sättima ja ega mulle seal meelde jäänud need asjade nimed, mida olime läbi teinud. Kodus pusserdades süvened terminitesse rohkem ja see osa saab kindlasti rohkem tähelepanu … mis aga kindlasti kannatab, on kvaliteet :D Pusserdad nagu oskad … no aga mida sa siin oskad :D
Väljas on megamõnus. Õnneks on mu abikaasal vanavanemate pärandtalu ja juba eelmise aasta laste kevadise koolivaheaja ajal sain ma aru, et kõige parem välikoristusaeg on varakevad! Sa näed kõike ja maapind on lage, veel ei kasva mitte midagi! Ahh, see on megamõnus aeg puhastada kraavikaldaid, aastakümneteks seisma jäänud aiaosi, saagida, rehitseda, isegi istutada. Eriti selle aasta talv-kevad! Müttan siin pori kummikuservast sokkide vahel mõõda taluaeda … imetlen iga tärkavat lilleõit, iga linnusirinat, tuulehoogu, lumelõrtsi, päikesekuuma.
Mida iganes iga uus päev toob, kõik on ideaalne! Joon kasemahla, kuniks antakse, söön tärkavaid naadivõrseid, kuniks antakse, joon kasekäsnakohvi … võtsin üles päris korraliku saagi porgandeid eelmisest suvest :D … jah, panin nad maha eelmine kevad aga nad olid aeglase kasvuga … ja ma ei raatsinud harvendamise eesmärgil ühtki tärganud porgandit ära “tappa” ja nii nad jäid, kasvuruumi oli kõigil vähe aga nüüd, märtsis, olid nad valmis! Maamuld kasvuhoones toimis nagu ideaalne säilitussahver!
Ma proovin oma elu elada nii, et mida iganes ma teen, on minu eesmärk seda tegevust nautida. Nii puhastuvadki kraavikaldad vaikselt, just neil õigetel päevadel, igal aastal midagi. Sel aastal sai üks kraavikallas, jah, neid kaldaid jagub veel kauaks mulle :D … võsapuhtaks ja tekkis vajadus sinna midagi välja mõelda. Kuna mõned kuusekesed olid sinna juba ise tee leidnud, siis lihtsalt lisasime algatuseks veel 25 ja nii sain ma esimest korda koos oma poegade ja abikaasaga ka puuistutusest osa võtta.
Kevadine loodus on imeline:
Silm on kuidagi treenitud otsimaks ilu … täna hommikul, nii nagu vist igal hommikul, kohviga või pärast kohvi, tegin ringi oma talumaal … ja kuidagi nii värskendav reaalse elu reaalne reaalsuse tunnetus tekkis … ja vaatasin kõike uue ja värske pilguga … teate ju küll, eriti raske on oma igapäevast keskkonda vaadata päris uue pilguga juba nagunii aga täna olid huvitavad kuidagi väga huvitavad nurgad aias:
Ja kõik ongi täiuslik oma lihtsuses, oma kulumises, oma ajas …
Ja kuna emme on karantiinis maal, siis on mu nupsikud ka siin, lisaks õppimisele rehitsevad, kaevavad, tassivad oksi, … saunatavad ja ujuvad, nagu ikka maaelu käib ;)
Aga räägime väljakutsest ka! Eesmärk oli terve aasta osta omale mitte ühtegi tavalist riideeset. Jätsin seal omale mõned erandid aksessuaaride, jalanõude, pesu ja spordiriiete osas (vaata väljakutse 1 osa).
No ja nii juhtunud ongi, et olen kolme kuu jooksul ostnud omale ühe paari spordipükse ja nagu hiljem selgus, oli ka see mõtetu ost. Esimene suusamäepäev oli lihtsalt nii imeliselt soe ja kevadine, et ma pidin oma mäesuusavarustusse higi kätte ära uppuma … aga juba iga järgneva päevaga läks mõnusamalt talvisemaks.
Ja ma ei olegi rohkem midagi ostnud! Ja ei ole vajagi. Ja teate kui hea tunne on kui kannad mõne riideeseme lõpuni läbi! Kui riideesemesse tuleb auk … selline lõputu ja lõplik, et parandada ka enam ei anna :D Ma olen saanud juba paar asja mõnuga ära visata!
Ka ei ole ma omale midagi õmmelnud … kui välja arvata koolitööna näomask ja enne seda koolis veel võistlustööna “käevõrukott” ja nööpnõelakäevõru … ja üks tuunitud teksaseelik. Mõned asjad olen omale koju õmmelnud … käisime enne karantiini veel õmblusklassiga kangapoes, kus meile tutvustati erinevaid kangaid ja sellest käimisest inspiteerituna ostsin omale magamistuppa pimendava kardinakanga. Tõeliselt lahe kangas! Tuba on ikka päris pime praeguses varavalges ja saab mõnusasti ärgata siis kui uni läinud. Suures õmblustuhinas õmblesin pojale tema lemmikvärvis voodipesu:
Üks kodutöö voltide õmblemises oli nii huvitav, et tegin selles tehnikas ilupadja, saagem tuttavaks, nöörvoldid:
Ahhaa, üks huvitav projekt on veel ka pooleli. Otsustasin ka teisele pojale teha tekikoti aga läheneda huvitavamalt, nimelt lisada kangapilt tema enda joonistuse põhjal:
Selline sai siis väljakutse osa 2. Püsime terved!
https://www.facebook.com/kristel.jyrgenson/videos/10220113736727345/