Kes on süüdi?

Üks sügav taipamine

Soovin teiega jagada oma ehk aasta tagust taipamist. Olen seda ka oma lähiringkonnas jaganud ja näinud, et selleks ei olda pigem valmis. Siit ka põhjus, miks ma ei ole seda varem avalikult jaganud. See aga ei muuda fakti, et see on tõde, see töötab.

Minu teooria, sellest on kindlasti juba kuskil kirjutatud jne, lihtsalt mina ei ole seda valmistekstina ise avastanud ja pidin seda tegema läbi oma valu. Ja mitte midagi ei ole teha, valu on parim kasvataja, kui sa seda lubad.

Kõik ju teame, kui lihtne on öelda, et see teeb seda ja too toda ja seetõttu ma ei saa teha seda ja ei saa teha toda. Ehk tavalise lausena – kõik teised on süüdi.

Lisaks tundsin paljudes suhetes silmakirjalikkust … jutt ei vasta tegudele ja tunded öeldule. Keda me nö valetades petame? Iseennast ainult. Teised saavad aru, et midagi on valesti. Tunne, et midagi on totaalselt valesti, halvas mu elu ja teadvuse. Ma jäin kinni. Tunned, et midagi on totaalselt vale aga kui sa ei ole just selgeltnägija, siis sa ei saagi midagi teha. Sa ei saa teada tõtt. Isegi kui otse küsid.  Ja tihti ei tunnista inimesed endalegi tõtt. Aga ma olin valude agoonias, võisin kannatada nädal aega jutti. Ma olen nagu olen. Kui oled tundlik, siis oled tundlik. Olen mõelnud ka paksu nahaga elevaniks hakkamisest aga kui sa oled tundnud tundliku inimese tundlikke tundeid … siis sa ei raatsi neist loobuda, sest sa tunnetad sama sügavalt ka elu ilu, harmooniat, rõõmu, … kõike! Paljud meist peavad tundlikkust kehvaks iseloomu omaduseks aga see ei ole seda. Nüüd ma tean. Nüüdseks olen ma lugenud raamatuid ülitundlikest inimestest, emotsioonidest ja muust nähtamatust. Aga sa pead oskama selle omaduse plussid kõik õitsema lüüa!

Mida ma siis tegin? Kui sul on suhteprobleeme, tunned, et elu on keeruline, palju erinevaid asju on teoksil, kõik kasvab üle pea, tee ka! Võta A4 paber ja kirjutusvahend. Jälgi, et sa ei pea kuhugi kiirustama ega kella vaatama, et sa saad rahulikult mõelda ja endaga tegeleda.

  1. Kirjuta paberile kõikide tuttavate, sõprade, sugulaste, minupärast ka kuulsuste nimed, kelle suhtes on sul kehv tunne ja kes on otseselt või kaudselt sulle vaimsel tasandil haiget teinud, sind survestanud jne (sinu tunnete alusel). Täiesti ausalt. Kui sa petad, varjad, vähendad, teeskled ja valetad oma tunnete osas üksi olles endalegi, siis pane see leht kohe ära kinni. Kas said kõik nimed kirja? Mõtle veel. Võta ka minevikukogemused ja inimesed mälust välja. Jäta iga nime taha natuke ruumi.
  2. Kirjuta iga nime taha tunne, mida see inimene oma suhtumisega sinus tekitab. Mis tunded sinus valdavalt selle inimesega kukku puutudes esile kerkivad. Ära näe vaeva situatsiooni üles kirjutamisega. Kes kellele ja mida ja kuidas ütles ja tegi, ei oma tähtsust. Kirjuta nime taha kas tunne või ühene lause. See on hästi huvitav ettevõtmine. Sa jätad kogu pika loo vahele ja võtad kokku enda tunded. Võta aega, tunneta oma mõtteid, meenuta, mine teema sisse. Kui vaja, kirjuta pikemalt.
  3. Vaatle, mida kirjutasid. Proovi leida iga nime taha igale tundele üks selge ja tunnet kokkuvõttev vaste.
  4. Mida sa avastasid? Kas kokkuvõtva, sind halvavate tunnete omadused hakkavad kuidagi imelikult korduma? Mäletan seda efekti, kui seda endale tegin, seda “VAU!” momenti, hetke, mil sain aru, et mul ei ole vaja tegeleda kümnete ega sadade asjadega, vaid ainult ühe valdava ja veel paari esile tulnud tundega! Ehh! Kolm muret! Ainult! Ja ma arvasin enne seda, et terve maailm on kokku kukkumas :D
  5. Nonii. Nüüd võtagi need märksõnad. Vaatle neid. Unusta ära kõik nimed, mida ülal paberile kirjutasid. Nemad on tühised. Nemad on etturid males, nemad on ussid konksu otsas, nemad on sõnumitoojad, nemad on päästiku vajutajad. Kõik need tunded on sinu omad! Need sõnad oled sina! Lugesid korralikult? Unusta praegusest hetkest ära kõik need nimed, mis paberile kirja said. Võta need tunded, võta nad omaks, kõigega. See on hästi oluline punkt. Kui sa siin nüüd kõhklema lööd, siis sa ei ole valmis. Need on sinu hinge haavad. Kui laps saab haiget, mida sa siis teed? Võtad ta kaissu, kallistad, musitad, lohutad, oled toeks ja olemas? Nii teegi endaga. Armasta ennast koos nende tunnetega! See on sinu varjukülg. See on osa sinust. Õpi end armastama täpselt nüüd ja praegu ja täpselt sellisena nagu sa oled. Kui mõte jääb seisma nende tunnete osas, otsi artikleid ja mõtteid nende osas internetist või kirjandusest. Kuigi jah, meenub, et varjukülje armastama hakkamise osas on kõikvõimas internetki päris papudes veel. Võta  need tunded oma ellu. Uuri nende kohta. Uuri, mis ütleb psühholoogia, miks nad tekivad. Õpi ennast teadlikult tundma, aktsepteerima ja armastama.
  6. Võta need sõnad ja keera tagurpidi. Tee neist paberile positiivne jutt, iseendale.  Näiteks kui tunned, et sinust ei hoolita. Vaata tõele näkku. Kas sa ise jaksad teistest päriselt korralikult igapäevaselt hoolida? Küsi endal, et miks sa seda siis teistelt ootad, nemad ka ju ei jaksa. Kas sinu enda naeratused on alati siirad? Ei ole ju. Tihti naeratad ka kenasti lihtsalt selle pärast, et mitte teisele öelda otse, et tegelikult tema pluus sulle ei meeldi. Tal ei ole seda infot ju vaja, talle meeldib ja ta on õnnelik, miks peaksid ta õnnetuks tegema, seda enam, et tema kannab seda, mitte sina. Kui oled aus endas, siis näed, et kõiki neid asju, mida teistele pahaks paned, teed sa ise ka.  Analüüsi edasi … lase mõtetel rännata oma rada … pane nad kirja, siis saad rohkem mõelda ja jõuad sügavamale, iseendasse. Mina kirjutan siia mõne pehme näite suunaks ainult. Kuidas siis teada saada, kas teine päriselt ka sinust hoolib või on see kõik kena viisakas teesklus. Tahaks ju vahel tõde ka teada saada? Aga teate, mis on tõde? Ainuke hoolimine, mida sa päriselt vajad, on sinu enda hoolimine sinust endast, sinu enda armastus sinu enda vastu. Tunne, et armastad end ka näoli porilombis. Tunne, et armastad end ka siis, kui näiliselt seda mitte keegi teine ei tee, sest sa oled käitunud teistega teiste arvates nagu sitapea. Hetkest, mil tunnistad endale, et eksisid, või taipad, et sa ei ole eksinud, lihtsalt teised arvavad teisiti, mis iganes põhjusel, siit alates on sulle kõik teed lahti. Kui sa lased oma varjuküljed päikese kätte, sa ei peida neid enam ei enda ega teiste eest, siis lisaks sellele, et nad muutuvad järjest väiksemaks, võid sa ühel päeva avastada, et nad on muutunud pärliteks … kuldmunadeks … nagu tundlikkuski omadusena … Ainus armastus, mida me tegelikult kõige rohkem vajame, on enesearmastus. Siis sa ei ole enam teistest sõltuv, ootel, näljas. Lapsed ootavad armastust. Kui sa oled täiskasvanu, vaimselt ja päriselt, siis sa jagad armastust. Jagada saad sa ainult siis kui sa enam ei otsi armastust, mujalt, teistelt. Jagada saad siis kui sa ise oled armastus. Ja see armastus on nagu päike, valgustab kõike sinu ümber!

Seda testi läbi töötades tõded, et mitmekümne mure ja paljude erinevate inimestega tekkinud erimeelsuste asemel on sul nüüd ainult paar isiklikku kirssi koogil. Jah, kirssi, igas halvas on head ja igas heas on halba. Head ei saaks sa tunda, teadmata, kuidas on halb. Ja siit veel edasi minna, siis saame aru, et ei olegi olemas ei head ega halba.  Me oleme tulnud siia maailma kogema. Olgem siis targad, kogeme aga õpime ka! Ma näen seda palju, enda peal ja teiste peal, kuidas inimesed jäävad kinni, lõpuks nad lepivad ja annavad alla ja siis on jälle palju süüdlasi mitte arenguks, sh vanus jne. Aga kogu see valu, pärast saad aru, alguses muidugi mitte, kogu see valu on seda vaeva väärt!

Mina olen praegu seisus, kui ma võin öelda, et mu suhted on paremad. Ja samas ütlen, et ma hoolin teistest vähem. Huvitav paradoks, eks. Samas ma võin öelda, et ma aktsepteerin teisi rohkem, täpselt sellistena nagu nad on! Ma luban olla endal ja luban olla teistel.

 

Mõnusat kogemist!

Kristel

 

PS: Ja ma olen inimene, ma eksin siin ja eksin seal ja sammun jälle edasi ;)

Fotod: Kristel Vask