Lambapäevik

17.09.2015

Oli küll mõttes remonti stuudios pikemalt ja üksikasjalikumalt kajastada aga mõned ebameeldivused … mis on tegelikult osa elust … viisid tuju ära … seda enam, et minu uhke plaan stuudio avada oma sünnipäeval (kevadel) läks vett vedama … kuhu see aeg küll kaob? … stuudio on siiani korralikult avamata, kuigi töö käib – 15. mai oli stuudios esimene ametlik pildistamine! Tuhrates oma arvutis, sattusid mulle silma ühed pildid, mida ma siiski tagantjärele teiega jagada tahan …

… ükskord, kui ma olin ka hästi tubli :) … vedasin eest ja aitasin lapse lasteaiarühmas remonti läbi viia. Rühm oli minu silmale VÄGA mannetus olukorras ja mulle tundus, et kohati isegi eluohtlik väiksele lapsele. Kuna kõigile vanemates lasteaedades käivate laste vaematele on ammugi teada jutt, et RAHA EI OLE, ei saanud mina käed rüpes istuma jääda. Koos teiste vanematega tegime siis, juhtkonna loal, ära väga suure töö oma laste heaks. Väga suure. Arvestades, et me olime kõigest vanemad ja lisaks rahale panime sinna väga suure aja oma vabast ajast. Ma olin ja olen enda ja meie kõigi üle väga uhke ja rahul. Kahjuks ma ei saa pilte avaldada ega midagi sarnast … seoses oma fotograafitööga näen ma, kui palju tuleb varjata … kuigi tihti peaks just nii mõnelgi hetkel rääkima! See selleks. Igatahes, kui kõik oli valmis ja ma sain taas pärlid kaela ja kõpskingad jalga panna, oli ka lasteaia juht rahul tulemusega ja meie privaatsel kohtumisel ütles, et ma peaksin endale kuhugi risti tegema. Noh … ehk on tõesti selline ütlus olemas, mina aga tundsin, et ma ei teinud seda niivõrd endale kui sellele lasteaiale ja terve Eesti eest … ja mida põrgut, nüüd tee endale kuhugi rist ka veel!?

:) Risti ma ei teinud. Leidsin, et keegi teine võiks selle tol hetkel minu eest minu jaoks kuhugi teha :)

Nüüd, kevadel, mõllates oma rendipinnal, astudes vastu ootamatutele raskustele, trotsides orkaane ja maavärinaid … kujundlikult siis … vot siis meenusid mulle selle lasteaia juhi sõnad ja vot siis tundsin ma, et NÜÜD ON AEG TEHA ENDALE RIST! Siin ta on:

stuudios stuudios-2 stuudios-3

Kuna ma ei teadnud, kumba pidi neid riste ja millist täpselt tegema peab, siis tegin igaks juhuks mõlemad ;D

TEHTUD!

Lisan siia veel paar pilti mai kuust … just esimesest päevast kui ruumi sai tuua esimesi mitteremondiga seotud asju. Tolm ei lennanud enam:

stuudios-5 stuudios-6

Mees, kes vastutas fotonurga ja põranda eest … ja tegelikult päris esimene katsepilt stuudios:

stuudios-4

Täname, meest!

Ja minu suvised mürakarud:

stuudios-7

Järgmisel korral loodetavasti juba minu elu uue ajajärgu tekst ja pildid ;)

07.04.2015

Munapühad ehk meie pere puhul siis sel aastal puhkus perega peetud, taas tööle! Enda ja oma emotsioonide jälgimine on põnev. Nagu vaatlus. Aga vaadeldav oled ise. Miks ma seda päevikut pean? See, mida ma hetkel teen, on minu jaoks nii  … NII mitte igapäev, et kardan, et kui ma seda ei tee, nii nagu ma teen, siis ma lihtsalt põgenen ja annan alla :))

Rendilepingule alla kirjutamise päev oli mul selline murepäev, et ei olnud kohe meeles endale paigi teha. Õnneks tuli hea tuttav külla ja avasime sel tähtsal päeval šampanja! Üks unistus oli hakanud ju kuju võtma! Seejärel asusin otsima remondimehi. Seoses remontidega oma erinevates kodudes, olen neid mehi ikka näinud ja pean ütlema, et mulje ei ole hea. Mitte, et nad teha ei oska, tihti oskavadki! :) Vaid nende töökultuur! See on üks kaootilisemaid nähtuseid, millega ma olen kokku puutunud. Ehk minu varasem kogemus tuleb nüüd kasukski, sest ma olin valmis selleks, mis toimuma hakkas. Kuulutuse peale kirjutas nii mõnigi naine, et tal osav isane kodus. Vabandan, aga ma lihtsalt ei suuda selliseid pakkumisi tõsiselt võtta. Elu on näidanud, et TAHE on võimas relv ja see peab igalühel ikka enda oma olema. Need vastajad jätsin kohe kõrvale. Esimene, kellega kokkusaamise kokku leppisin … ei ilmunud kohale, selgus, et unustas mu sootuks. Kuna tegemist on rendipinnaga, siis vabandan, aga mul ei ole aega oodata, rent tiksub, aeg on raha juba niikuinii. Et sellised mehed on ka kohe “nägemist”. Teised, lausa kaks, olid väga asjalikud. Kõike saab, kõik on võimalik ja töö hindki oli sobiv. Unistuste mehed! Kuna pinna üleandmine toimus 01. aprillil ja ka töömeeste töö pidi lõppema eelmisel objektil aprilli alguses, siis mõttes oli asi juba paigas ja ootel. Arvestasin nendega ja ei otsinud aktiivselt töömehi edasi. Ja sealt see tuli! Kaks päeva enne objekti ametlikku vastuvõtmist sain kirja, et nägemist, nendel ootab töö hoopis Soomes! Tõsine hoop õrna kohta! Aga ok, olin selleks alateadlikult valmis. Kolmas töömees … oli kuidagi salapärane … Ma ei suutnud aru saada, kas ta ikka oskab ja mida ta oskab. Remont ja ehitus ei olnud tema põhitöö. Kui sain ligikaudse tööde maksumuse kalkulatsiooni härra Salapäraselt, oleksin ehmatusest pikali kukkunud, kui ma suhtuksin oma ellu väga tõsiselt. Ütlesin talle ära, sest kõikide tööde hinnad olid neljakohalised numbrid pluss samapalju materjal. Jah, ega ma loodagi, et ma kuskilt odavalt saan või et ma kvaliteeti odavalt saan. Hetkel on objektil veel üks noormees käinud. Tuttava tuttav. Tema oli esimene, kes hakkas rääkima põranda kohta juttu, mida ma ise olin siiani teistele rääkinud ja kõik hoidsid selle peale mõttes pead kinni. Kaasa arvatud minu kallis kaasa. Ta keeldus mind minu ideede peale isegi aitamast! :) Põrand:

stuudioateljee

stuudioateljee

Ja tegelikult on see isegi tore, see et abikaasa mind ei aita … noh täiesti haigelt kohutav reaalis tegelikult :))… aga ma arvan, et iga naine, kes on abikaasaga pikalt koos elanud ja reaalsest elust seega natuke kõrvale jäänud, saab aru, mida ma hetkel läbi elan, kui raske see minu jaoks on ja … mul ei ole õrna aimugi, kas ma oma projektiga hakkama saan ja kuidas see lõpeb … aga ma tegutsen :) Ja kui ise teha ja vaeva näha … on tulemusi nähes ju ka eriti magus tunne ;) Et kuna remondimehed järjest alt hüppasid või hinnaga lajatasid, siis käärisin käised üles! Sõrmenukid on verised ja lahtine krohv on maha kraabitud! Enne munapühi:

stuudioateljeestuudioateljeestuudioateljeeEile pahteldasin ja alustasin kruntimisega:

stuudioateljee

… järgneb lähipäevil

01.04.2015

Ma olen sündinud lamba aastal. Jah, võite nüüd oma arvutite taga kõva häälega määgida. Ma olen sellega juba harjunud, või noh, arvan, et hakkan juba harjuma. Ja ega see ei olegi mingi nalja asi – see, mis aastal sa sündinud oled, mõjutab ikka täiega. Igatahes mõtteid ja ideid ja sähvatusi (ju mingite muude mõjutuste kaudu) viskub mu ellu ikka pidevalt ja tihtilugu. Üks uhkem ja geniaalsem kui teine. Kui palju aga neist ka tehtud saab ja julgelt ette võetud, on iseasi. Tavaliselt takerdun hirmudesse –  argus tõmbab viimasegi jalge alt, rääkimata planeeritud (loe: planeerimata) materiaalne pool.

Aga lammastele meeldib lugeda. Vähemalt minule. Ja eriti põnev on kõik see, mida silmaga ei näe. Olen siis vastavalt õpetustele üritanud ikka vahel aega maha võtta ja unistada. Unistus peab olema täpne, selge ja kindla tahtega. Ei olegi ma nüüd täpselt aru saanud, kas olen jõudnud praegusesse punkti tänu unistamise jõule, iseenda lollusele või kindla ja ühesuunalise tegutsemise tulemusena. Eks vastus sõltub mu meeleolust :)

Ühesõnaga, täna võtan enda valdusse üle ühe väga külma ja räämas pinna …