Modell ja jumestus: Kristina Trees
Soeng: Keiu Lindeburg
Stilistika ja idee: Kristel Vask
Kristina on vanemate poolt nii eesti kui vene verd. Me rääkisime eestlastest ja venelastest, temperamendist ja hoiakutsest … ja mulle nii meeldivad need siirad ja ausad pildiseeriad, mis tekivad siis, kui inimene siiralt räägib oma mõtetest:
Ja siis mulle meenus, et olin just stuudiost äraviimiseks autosse viinud ühe mütsi … see suveniirmüts seisis stuudios kasutuna ligi aasta ja rohkem kümnesse kui sel hetkel, koos meiega, seal, sel hetkel, see ei saanud minna:
Mina ei ole inimesena rahuvustevaenulik. Ma olin mõnusas lapseeas kui meie maad valitses Venemaa. Ma käisin kinos, kus pilet oli 10 kopikat ja sõin kamašokolaadi, mis maksis 20 kopikat, mäletan neid mõnusaid sooje päevi, mil kollasest tünnist voolas välja vahutav ja maitsev kali ja kõrval müüsid tumedad mehed imemaitsvaid ja megasuuri arbuuse … mäletan jäätist, mida sai osta kilekotiga jäätisekeoskist, nii maitsvat kollast jäätist … Minu ilus, soe ja armas lapsepõlv, enne kohanemisraskuseid ja kitsikut kui vene aeg lõppema hakkas ja Eesti end taas jalule tõstma asus.
Mütsi kaasamine fotosessiooni on minu jaoks nostalgia. Kristina jaoks meenutus, kes ta on, peale eestlaseks olemise. See on meie ühine ajalugu, eestlaste ja venelaste ajalugu. See kuidas vene verd noored Eestit võtavad, on nüüd meie teha, Eesti Vabariigi teha. Tabasin end mõttelt, et kas me oleme piisavalt teinud? Tahavad nad siia jääda? Kas uus põlvkond tunneb end siin koduselt ja tahetuna? Kas nad näevad end Eesti Vabariiki pere ja kodu loomas?
