Milline on Sinu jälg, jälg, mis jääb maailma, maailma, millest läbi jalutad?
Täna ma sellele vastata ei taha. Täna ei ole mu jälg ilus. Eelmine nädal oleks olnud vastata täiesti sobilik ja ehk ka järgmine nädal … aga täna ma sellele vastata ei soovi … sest kindlasti, ei ole see sellise kujuga nagu ma metsast leidsin.
Mis on täna teisiti. Täna on raske. See on see energi, et tee, mis teed, näe vaeva, palju näed … miski ei ole piisav. Sa ei ole piisav. Tulemus on midagi muud kui soovisid. Või reaalsus su ümber on muu, kui soovisid. Täna ma aga tean, et kuigi ma ei saa otseselt võidelda selle energia vastu, muuta seda sõrmenipsu saatel, tean ma, et homme võib see olla kõik juba minevik. Elu ei olegi tasane sillutatud pind. On igasuguseid teid, teel on vahel auke ja muhke. Mis siis, et plaanisid porilombist üle hüpata, üllatab sind vahel elu ja võid plärtsatada libedale servale, mida mööda alla veered … vahel saad pidama, vahel sulpsad jäisesse porivette. Täna ma ei ole enda üle uhke. Täna on see päev, kui tead, et näed juba mustreid … ja ikka sattusid mustrisse. Mis mõttes? Miks ma jälle siin olen?
Mõned nädalad tagasi, mingi teise teemaga seoses, lasin endale konstellatsiooni teha. See oli mul teine kord. Mis mind aga konstellatsioonide puhul on kõige enam kõnetanud, on see MINA … see kes esindab mind … ja siis ma vaatan end nagu päriselt kõrvalt. See on masendav. Need inimesed, kes on mind esindanud, on vapustavad, see mina, kelle energiasse nad lähevad, on kohutav. Miks ma nii käitun? Miks ma nii teen? Miks ma nii tunnen? Miks … ? … miks ma juba ei muutu, miks ma juba ei õpi, miks ma juba aru ei saa, … sellised küsimused lendavad pea kohal ringi. Miks juba elu mu ümber ei muutu? Kaua võib? Millal see kõik lõpeb … ja algab uus.
Jalutasin täna maha võetud metsa surnuaial. Jah, nii ma nägin linnainimesena varemalt selliseid auke metsade vahel, metsa surnuaed. Täna näed ma siin uusi alguseid. Vahel on vaja kõik maha lammutada, puruks lüüa, juppideks lahti arutada, lasta jääkidel mädaneda, et viimane saaks just olla väetiseks uuele. Olete autoaknast märganud, kui kaunid on tärkavad uued metsad? Kõige lopsakamad ja kaunimad võrestikud … kõige mõnusam kõrgus – ka päike paistab siit üle. Elu teeb ringe. Meie ei ela ju ka igavesti. Jumal tänatud, et sureme mingi hetk :) Mõtle, kui hing jääks ikka kehasse, kuigi keha on juba kadumas … nagu zombi … jalutasin seal nende juurikate ja puuokste ja mullamülgaste vahel ja sain aru, et need jäägid, mida esimese reaktsiooniga mõtlesin, et miks selline “läbu” maha peab jääma … aga see on ju väetis. Miks mitte? Uus viljakas muld.
Kui su elu praegu lõppeks ja sa oleksid känd, siis milline känd sa oleksid? Ilus, puhas, selgete joontega känd? Sasitud puidupuru? Mõlemat? Veel midagi? On su elu puhas ja selge? Tead kuhu lähed ja tead, mida tahad? Julged olla ja võtta ja teha? Ei julge võtta ega teha, oled tuulte piitsutada ja maa väntsutada? Öeldakse, et hingel on vaba tahe. Kas julged olla vaba ja tahta?
Kui sa oled oma tugevuses, siis on täiesti ükskõik, mis su ümber toimub. Las mõllavad tornaadod ja raputavad maavärinad. Aga me ei saa olla kogu oma aja omas maksimaalses tugevuses. Arvan, et ei saa, arvan, et keegi meist ei ole nii ettenägelik, ette valmistatud ega iseenesest tugev. Vahel lähed liimist lahti pika perioodi tulemusena, vahel piisab ka ühest, liiga tugevast raputusest. Enda kokku liimimine sõltub ka kõigest, endast, toimunust, kuuseisust ;) jne. Täna olen ma nõrk. Seda on nii hea välja öelda! MA OLEN HAAVATAV! MA OLEN NÕRK! MA OLEN INIMENE! :) Kui vabastav! Minu meelest on kõige raskem ja tervisele kõige halvemini mõjuvam see, kui tead, et oled hetkel nõrk ja tead, et teised ei võta seda vastu, ei oska või ei taha … ja siis teed endast maksimaalse, et teeselda. Jah, teeskled tugevat. Teeskled kedagi, kes sa ei ole. Aa, ja tugevana saab veel eriti hästi teeselda, siis on vahel ikka väga fann, kui viskad maski ette, maski, mida tunned, et teiselt sinult ootavad … või ei oskagi oodata … ja teeskled täie mõnuga :D Kõlab kõhedalt eks. Mõni sünnib ehedana ja õpib teesklema, sest “elu õpetab”? Teine sünnib Kaval Antsuna ja elu õpetab ausat olemist. Hästi huvitav on see, et kui ma varem tahtsin rääkida, ausalt, näha asjade taha, miks mis ja mille pärast toimib … siis mind paneb elu praegu küll pigem vaikima, mõtlema, vaikuses tegutsema … ma ei taha enam jagada. Jagamine on muutunud mõtetuks. Kõik on korduvuses, kõik on olnud, kõik on juba tehtud. Mitte midagi ei ole siin maamunal, mida varem ei ole juhtunud, olnud. Milleks siis enam rääkida? Milleks sõnad … piisab teadmisest, et see kõik on juba olnud …
Teate, mis on maski eelis mossitamise ees? Võtame elunautleja maski. Otsusta olla rõõmus ja tunda rõõmu igast hetkest ja igast inimesest, kohast, kellaajast, kõigest. Esialgu võib see ollagi pesuehtne mask, pesuehtne otsus … aga kui selle lisada otsus siiralt nautida olemisrõõmu … oled siiras omas maskis, mh … siiras mask … mingi sõna on sõnavarast puudu :D … see fann olemine, siiral kujul, avab uued uksed … see annab vabaduse. Proovige … see võtab sinu pealt teiste raskuse, teiste ootused, ühiskondliku ja moraalinormisurve … avaneb uus tasand. Oi ma varem vihkasin teesklejaid :) Nüüd ma vist vihkan esteete :) Mäng eri tasandite vahel. Avastades uusi tasandeid. Sa ei pea elama sirgel joonel. Ühel kindlal joonel. Ühes kindlas tasandis.
Aga kui oled haavatavas hetkes, siis ei viitsi mängida. Siis tahaks lihtsalt aja maha võtta, enda haavadele pai teha ja üksi olla. Kõik mõõdub. Ka see kuuseis ;)
Teerada … milline on sinu teerada? Millistesse raamidesse paneb sind elu ja millistesse raamidesse paned sa ennast ise? Ma elan praegu maal … 200 aastat vanas majas, osaliselt selles vanas ja osaliselt uuemas osas. Ma näen korraga vana ja uut, ühes hetkes. Remontimata ja remonditud. Kohta kus hoida mõnusat sooja ja lõhnavat ümbrust oma kehale ja ajahamba puretud jääke. Mulle meeldib see kõik. Eluliselt olulise küsimusena küsides, ei ole meile palju vaja. Me vajame sooja ruumi, armsaid inimesi enda kõrvale, sööki, riideid, tegevust. Milline tegelikult see ruum on, kus elame või mis firmamärgid meid ümbritsevad … ei oma elu sügavustes tähtsust, materiaalsed hüved on vaid kirsid koogil, lisa neid, kui ise soovid. Jah, mina ka soovin kirsse. Samas on nii hea tunnetada vana ja siiani püsiva … püsivust, puutumatust, … milleks vahele segada, milleks kõike muuta? Vahel on mõnus istuda keset sooja porilompi ja tunda, et elu on lihtsalt lill! Lihtsalt lill juba ainuüksi seetõttu, et saad elada … saad liikuda, saad tunda, saad jagada, saad olla …
Porilombilill:
Ja teate, mis vahva tunne see on kui oled keset udumetsa … ja siis lendab sinust üle parv lõunamaale suunduvaid linde oma häälte ja hüüetega! Sel hetkel mõtled, et mõtle, kui ma ei teaks, kes-mis nii häälitseb ja taevas liigub … mis siis kõik veel võimalik oleks :D
Kristel
2019