Mis on kõige raskem? Jääda endasse.
Meis kõigis on terve kosmos. Lõputu ja piirideta, samas igalühel oma nägu ja tegu. Meeletult huvitav maailm. Maailmade piir on õhkõrn. Enda tunnetamine on imeõrn ja vaevutajutav. Materiaalse elu materiaalne ja käega katsutav on lihtsalt nii tugev ja nii palju üle. Enda sees aitavad olla meditatsioonid, rännakud, vaikus ja üksi olemine. Kui tuua nähtamatu maailma teadmised ja tunnetused teadvusesse, materiaalsesse maailma, teadlikult, siis on nii palju võimalik. Loomulikult me komistame ja kukume, aga teadvustades me teame kus asus rada, meie oma rada. Enaks jäämine ei ole mingi kindel asi, kindel ettekujutus endast. Me oleme läbinud paljusid elusid, me hing on kogenud rohkem, kui me oskame ettegi kujutada. Endaks jäämine on pigem pidev voolamine, pidev tunnetamine, pidev lubamine. Me oleme kogu aeg muutumises, mitte midagi ei ole paigas ja mitte midagi ei ole kindlat. Ja see on hästi, kui me lubame seda endale.
Enese sees olemises, vaatlemises, lubamises, tõusevad esile erinevad asjad. Sa ei pruugi siin näha mitte mingit seost ega seletust, lihtsalt nad tulevad ja kui sa nad vastu võtad ja vahel ka materiaalsusesse lubad, siis see on topelthuvitav. Siis vaatled tehtut ja mõtled, et kust see küll tuli :) Füüsiline keha lihtsalt vahendab midagi :) Las ta vahendab … nii huvitav on vaadata teerada, jah, mitte kuhu tee viib, vaid teekonda.
Meis kõigis on ka tume pool. Mida rohkem me seda peita üritame, seda rohkem ja tugevamalt komistame. Võta ka see pool vastu. Ära eita. Ära peida. Kui teistele ei julge veel seda poolt näidata ja tunnistada, siis üksi saad sa seda ju teha. Võta kõik vastu. Kõik. Vaatle, analüüsi, mine sügavale ja veel sügavamale. Pane kirja, sest ajumahul korraga info töötlemiseks on piirid, paberil saad neid ületada. Õpi ennast tundma ja seda poolt endas armastama, lubama tal olla. Luba end üllatada. Kui lubad, siis näed, et see külg ei olegi nii hirmutav ega oluline, et selle peitmisesse lõputult energiat panna. Lõpuks lihtsalt naerad kõige peale, ka kui komistad taas, siis lihtsalt vaatled, teadvustad ja lähed jälle õrnas enesearmastuses edasi.
Öeldakse, et elu on kogemine. Kui võtta elu kui kogemist, siis muutud vaatlejaks. Enne nii tõsised ja elumuutvad asjad ei määratle enam olemist. Väljakutsed on kivid, mida suurem kivi, ju seda enam elu arvab, et oled neiks valmis. Kas see pole mitte kiitus? Iseasi, kas me suudame ikka siin ja nüüd edasiviiva lahenduse leida … see on väljakutse.
Miks ikkagi on endasse jäämine nii raske? Sest meil on materiaalse maailma materiaalne keha. See käib eluga maal kaasas. Meie saame aga muuta oma suhtumist. Kas on mõtet võtta isiklikult iga pilku, iga hääletooni, iga öeldud sõna? Kui palju sa ise mõtled päevas päriselt teiste peale? Ikka enda peale. Sa ju ei näe teiste mõtteid ega tundeid, sa ei saagi nende peale mõelda. Võid ainult arvata ja eeldada. Ja kui seda tead, mis sa siis arvad, kui palju on teise öeldud sõnades või hääletoonis sind? … onju. Igaühe emotsioonid on tema enda omad. Kui olete katki sarnasest küljest, siis reageerite üksteisele. Saate kokkupõrkest mõlemad haiget aga see ei ole teise poole valu, vaid su enda oma. Vaatle seda. Märka tundeid ja mõtteid, lülita siit teine inimene üldse välja, mida sa nüüd näed?
Nüüd näed iseennast. Sa oled ilus. Sa oled kogu maailm. Sa oled lõpmatus. Sa oled kõik, mida sa vajad. Sa oled kõike seda, mida teised vajavad.
Kristel Vask