Mis see on, mis hoiab meid tagasi, et olla nagu päriselt ise. See ise … päris ise … kardan, et ma ei teagi, mis asi see ise on, sest isegi kui tahaks seda vaadelda, siis ta on nagu vari selja taga … kogu aeg selja taga … ja ükskõik kui kiiresti end ei liiguta, ikka ei näe. Ja siis nagu proovid olla ise … aga kogu aeg on tunne, et ikka tegelikult ei ole, et see on lihtsalt jälle mingi mask.
Kas see ise on üldse olemas? Võibolla on lihtsalt meie algolemus … see olemus, kus oleme kõik üks … ja siis siin, maises kehas, oleme erinevate koosluste vorm, mis muutub vastavalt kaasa pakitule, keskkonnale ja meie valikutele. Et seda päris mina ise ei olegi olemas.
Kui sa lased oma olemuse standarditest, reeglitest, normidest, eeldustest lahti … oled punktis, kus kõik on võimalik, siis sa võid olla täna üks, homme teine, ülehomme kolmas ja kõik need olemised on mõnusad. Kes sa siis oled?
Sa võid olla kõike … mida kaasa pakitud omadused oma liikumisruumis lubavad. Ja mida sa ise endale lubad.
Ise endale on tegelikult päris raske lubada. Isegi kui nihutad piire, enda piire … arvan, et isegi siis ei ole sa mitte poole tee pealgi.
Lihtsalt mind vaadates ja natuke kaugelt kombates, ütles mulle eile nö võõras inimene, et ma olen jalutu, “jalutu.” “Kasvata omale tiivad, siis saad jalad ka,” ütles ta. Ma tean, tal on õigus.
Kes sa siis oled … sa võid ainult arvata, et ma olen see või ma olen too või nüüd olen hoopis selline … ja siis, ilma, et sa väga räägiksidki, näevad kõik teised, lihtsalt tunnetades, et sinu mingi omadus on kindlalt domineeriv antud ajal, antud kohas ja antud teemal. Me oleme nii nähtavad. Me oleme teistele nii selgelt nähtavad … ja iseendale peaaegu, et nähtamatud. Minu mina on minule nagu minu vari minu selja taga …
Iseendaga tegelemine on huvitav. Teist inimest on ka huvitav sügavuti uurida aga olgem ausad, isegi kui teine proovib olla lõpuni aus, siis ta on teine … kunagi ei saa kõike lõpuni mõista, tunnetada … iseenda puhul on see natuke lihtsam, sest sa tunned tundeid otse. Sa saad oma tundeid tunnetada. Sa saad olla oma tundes, sa saad olla lubamises. Sa saad olla enda jaoks olemas. Sa saad olla muutumises ja vaadelda, mis muutub ja kuidas muutub ja kas muutub.
Kuigi me saame enda arendamisega tegeleda, siis me tegelikult ei saa iseennast ruttu muuta. Nii ruttu kui ehk sooviksime. See on nagu müstika, kuidas enda kohta kiire info saamine võib lihtsalt põrgata vastu mingit meid ümbritsevat kilpi … me küll näeme seda, kuuleme … see on nagu mõne targa raamatu lugemine, teoorias saad isegi aru aga asja töösse panna ei oska. Know-how on puudu. Me vajame kogemust, kogemist. Ja see võtab aega. Juba tunnistamine, et vot, see on see koht, see minu koht, kus ma saan kogu aeg haiget, sest ma pean millestki aru saama, vot see julgus endale tunnistada, et see on minu koht, ühelt poolt ja teiselt poolt, tahe hakata seda vaatlema. Kui palju neid on, kes on valmis sonkima enda mustuse sees? Tegelikult väga vähe. Liiga vähe.
Eneseareng on üks lõputu tuhandeharuline Kolgata tee … aga üks on kindel, esiteks teede harud on erineva pikkusega, laiusega ja teiseks, teede lõpus on kõike väärt preemiad!
Mis minu tänase kirjutise põhiline mõte oli, oli olla julguses öelda ja mõelda ja jagada. Hästi lihtne on olla saadud mõjutatud arvajatest. Kõik me arvame midagi. Mina ka arvan ja ilmselgelt olen ülekohtuselt ja vahel kindlasti ka tahtmatult mõjutanud nii kedagigi. Seega, kui me soovime saada iseendaks, siis tegelikult meil ei jää mitte midagi muud üle, kui julgeda kõigepealt ise olla … vahet ei ole siis kes ma praegu olen, kas see või see teine, ma olen selles hetkes praegu selline.
Muah, mu armsad!