Vahel on tunne, et mitte midagi ei ole vaja ise teha, et kõik koost laiali laguneks. Näiteks piisab sellest, et isa sureb ära. Ja hopsti, maailm lõikab su südant nagu kirvega. Lisaks surmale ja leinale pead otsa vaatama materiaalsele maailmale. Näiteks võib onu arvata, et sinu isa maja on täpselt vanaema hooldekodu kulude kate riigile. Ja mõni vanatädidest on täpselt sama meelt. Vend arvab, et kätte potsatanud maja paneb uue aluse tema töö- ja eraelulisele võidukäigule. Ema ei suuda enam pooli valida ja igaks juhuks läheb vahepeal lihtsalt hulluks. Ja nii lihtsalt ongi sinult võetud nii isa, onu, vanatädi, vend, ema ja igaks juhuks hoiad veel mõnest sugulasest eemale, sest sa enam ei tea, kuidas nad sinusse suhtuda võivad. Lihtne kas pole? Ja mida sina tahad? Lihtsalt oma osa sinule ja sinu lastele kuuluvast. Nagu palju või?
Ja see rada ei lõpe … ka nüüd ei ole vaja palju teha, vahepeal oled lihtsalt kodus ja üksi ja õnnelik … ja siis tuleb kuskilt x suunast fekaaliauto ja arvab, et saa oled auk, kuhu mujalt korjatud sitt ära valada.
Vabandage väga, aga see tünn on täis … ookeangi ajab mingi hetk üle ääre … ja siis otsustad, et mina enam rohkem vastu ei võta. Sa tead ju ise, millised on olnud su mõtted, tunded, soovid, eesmärgid. Kui sa ei ole kellelegi tahtnud halba aga nad on otsustanud näha sinus halba, siis see on nende otsus. Need on nende tunded. See on nende probleem. Minul ei ole probleemi … nojah, peale materiaalse, õigusest poolele majale. Aga see on materiaalne. Mul ei olnud ju enne ka seda poolt maja. Oli isa ja mulle meeldis, et ta elas. Kui saaks, teeks sõrmenipsu, ta oleks tagasi ja elu taas endine. Oleksin õnnelik selle armastuse keskel, mis arvasin endal olevat … aga ei saa.
Elu väljakutsete sees hulpides, kord ujudes, kord uppudes, jõuad lõpuks ikkagi tõdemuseni, et elu siin ja praegu ei ole kõik. See on palju suurem, palju mitmekihilisem ja kaugeleulatuvam. Praegu ma näen meid kõiki ainult nuppudena mängulaual. Mängija mängu lõpp on ühe mängu ühe kihi lõpp selles mängus, selles elus … ühe kihi lõpp, mis jätkub järgmises kihis, järgmises elus, kus lahendate oma jama edasi kui selles kihis konsensuseni ei jõua. Ütle mulle, kes see viitsib? See ei ole ju just tore mäng. Paluks uus mäng!
Käisin nõia juures. Üks inimene vahelduseks, kes sai minust aru, ja selleks ei olnud peaaegu et sõnugi vaja. Olin juba unustanud tunde, selle tunde, kui sind toetatakse, mõistetakse, aidatakse sõnadega sul vaimselt kasvada. Ma sain tugevust ja väge. Iseenda väge. Juba mõned aastad on suguvõsas õhus, et mina pean järgmise suguvõsa kokkutuleku tegema. Kuidas ma seda teen kõige selle keskel? Nõid ütles selle peale, et mitte sina ei pea mõtlema ega tundma, kas suguvõsa võtab su vastu ja kas sa sobid sinna. Vaid sinu suguvõsa on SINU suguvõsa ja kui on plaanis olnud suguvõsa kokkutulek, siis sina kutsud OMA suguvõsa kokku. Nemad siis ise valivad ja otsustavad, kas tulevad jne ja see ei ole enam sinu probleem. See on nende probleem. Jumala õige!
Aga siis sattus elumängus ruut kus oli vaja teha uperpall. Meil oli perega avarii. Nagu välk selgest taevast, hoiatuseta. Me oleme kõik terved, mina ka kohe varsti ja me oleme õnnelikud, me oleme üksteisel alles ja muu absoluutselt ei loe. Kallistan elu ja tänan tugevat autot! Tänan! Ja siis läheb ema taas hulluks, seekord mu abikaasa peale, sest süüdlane on ju risti löömata! Miks inimesed ei lase perel perena ise elada ja kasvada!? Miks peavad asjasse mitte puutuvad inimesed tulema sittuma sinu aeda, sinu puu alla? Ja siis sina pead seda hunnikut … tõstma oma aiast kuhugi ära … Kas teie olete öelnud kellelegi, et kle, lepime kokku, et minu aed on wc? Situme õige siia kõik koos?
Jah … selle pildi ma tegin aasta tagasi (lasin kamraadil nuppu vajutada, et ise peal olla) … ja teksti sinna juude kirjutasin ka aasta tagasi … no mis ma oskan öelda … iroonia …
Jah, kõige selle keskel ma näen mängu suurt pilt … mitte üleni, ei-ei, see on liiga suur. Ma näen mängu ilu, küll draama moodi ilu … aga mängu lõppu me ju ei tea, äkki on see hoopis draama komöödia? Kui korjad emotsioonid välja, siis jäävad ainult tunded. Kui sa kedagi armastad, siis sa lihtsalt armastad. Ma armastan oma isa, kes on seal kuskil mujal, ma armastan oma sitapeast onu ja jobu venda ja hullu ema ja kõiki tädisid ja onusid ja nende lapsi ja õdesid ja vendi. Kõigest hoolimata. Ja vahel on nii, et kui reaalsust muuta ei oska, siis on alati võimalik hoida neid seni lihtsalt oma südame päikesekambris ja armastada neid seal.
Ja oodata mängu uusi käike …
Ilusat päeva!
Kristel Vask