Teel suureks

 

Ma arvan, et me kõik oleme tundnud enda sees seda väga suurt tunnet, see on see tunne, kui sa oled nii otsata tänulik kõige eest ja hetk, mil tunned kogu maailma vastu lõputut armastust. Lõpmatu tingimusteta armastus. Vot see suur tunne. Ma olen seda ka tundnud. Selles tundes püsida on aga raske, tundub, et võimatugi. Mind näiteks tõmbab, lisaks argipäevale, väiksemgi asi sealt alla. Näiteks väiklased inimesed, inimesed, kes arvavad, et nad on väärt kõike saama ja mitte midagi vastu andma … meenub kohe üks lause, mida kuulsin kusklilt, küsiti, “kas sa oma naisele kingitusi teed? Või arvad, et oled ise talle kingitus?” No nii hea. Tundubki, et me endist nii arvame. Liiga tihti … või noh, enamus ajast. Aga jah, ma tunnetan kõike ja näen kõike, või vähemalt varem arvasin nii … lisaks sellele, et tegelikult olen ise tihti sama väiklane, mida just ülal kirjeldasin.  Tegelikult elab igaüks oma elu ja ega teiste asjad ei huvita kedagi. Kui siis korraks, kui näiteks kadedus kihvatab. Ja need tunded on nende endi tunded, nende endi väike mina. Ehk siis selliste tunnete korral, olen see mina. Ise olen väike. Ja samas ma tean, kui suur ma võin olla! Miks see skaala peab nii suur olema, nii ülevalt nii alla … ja vastupidi. Kuidas kasvatada ennast suureks? Elu toob piisavalt suuremaid ja väiksemaid momente me ette, et sisemist valgust mõnusasti (loe valusasti) enda sees kasvatama hakata, ikka kitsaskohtadele veel pipart ja soola peale pannes ja ennast samal ajal kallistades.

Jah, ma võin olla väike ja võin olla suur. See on enda teha.  Selleks, et teada, mis on suur või mis on väike, on vaja teada mõlema skaala otsa. Teada neid tundeid omal nahal.

Öeldakse, et hing tuleb Maale kogemusi saama. Kõik on kogemine. Ei ole halba ja ei ole head. Samas halva eest saame muidugi halba karmat … iroonia. Kogemine. Samas on vaja kogemist, et just teada neid äärmusi ja mida me tunneme nendes vastavates äärmustes. Siis me saame teadma. Siis me saame valida. Kerge on nö halvale reageerida halvaga, pettuda maailmas, vastata samaga. Minul oli ju valus. Ju see elu nii käibki. Lisaks vahepealsetele reaalseelu variantidele, on veel üks valik. See on otsus. Vastutuse võtmine. Kui tunned enda peal, et nii oli halb, siis otsustad seda mitte teha, ei endale ega teistele. Kas me suudaksime seda? Mh … jääda endale nii kindlaks … ka siis kui oled jälle kuskilt haiget saanud … ka siis kui su ego on taas kuskilt haiget saanud … sa ei väärata … ja saavutada see tulemus nii, et sa ei korja halba enda sisse, vaid suudad olla rahus…

Mis motiveerib seda ehk tegema, on teadmine, et isegi kui elu paneb sind 1000 korda proovile, mis on väga suur katsumus, siis on ju lootust, et kui oled selle verstaposti päriselt ületanud, siis see ülesanne su elus kaob. Sa oled selle ära teinud. Tehtud, aitäh!

Palun järgmine … katsumus :)

Mis siis, kui need katsumused, mis on su teel, ongi seal, et saaksid kogeda, saaksid koos nendega areneda, saaksid teadlikuks. Ja mis siis, kui see ongi sinu tee? Tunda seda kõike nii suurelt, et pärast mõista teisi sama suurelt? Ja olla toeks? Ja olla teerajajaks?

Kuidas saada suureks? Vaata oma elu kitsaskohti, võta nad luubi alla. Neid ei ole üks ja neid lahendada ei olegi lihtne. Nagu ütles üks nõid ühes oma videos, ära oota, mil elu sulle nii haiget teeb, et sul ei ole enam varianti, vaid hakka tegutsema varem. Tegele nende asjadega teadlikult ja juba praegu. See on teekond. See võib olla väga valus teekond, see võib olla valus teekond ja see võib olla vahva teekond. Valik on meil kõigil.

 

Kristel