Mõned asjad on elus korduvuses. Tee, mis sa teed, kõik teed viivad samasse kohta. Minu teel on hetkel kaks suuremat teemat, millel oleks nagu minuväline tõke peal. Otsustasin neist ühte vaadelda koos teiega. Teeme katse. Loodetavasti elumuutva katse. Ikka parema poole, eks. Kiireid lahendusi ei ole ja ma neid enam ei oota ka. Ma olen valmis vaeva nägema. Ma ei karda raskuseid, mis mind arendavad. Tagantjärele on teekonda nii lahe vaadata ja muutused, mis on tõelised, on eriti magusad! Ma olen neid oma elus juba näinud … Mulle meeldib tõde ja meeldib, kui see kasvab tugevale põhjale, mitte õhust. Ehk on see nii seetõttu, et mind mõjutab maamärk.
Sõber. Sõbrad. Ja ma ei mõtle siin lõputuid tutvusi ja sõprusesarnasid moodustisi, vaid sõpru. Kes on sõber? Ma ei tahagi seda piiritleda tegelikult … las elu üllatab veel omadustega ja variantidega, mida ei oska veel tahtagi … aga mõned nüansid on ikka, mis teevad selle tunde eriliseks … nii huvitav … kirjutasin jube, et aeg, mis ei määra kohtumisel rolli … ja … aga … kui hakkan nüüd kirjutama, siis tekivad sees hoopis muud tunded … kas ajapikkus on ikka nii oluline … kas isegi sõprus ja sõber ainuisikuna on oluline … pekki, kõik laguneb praegu koost … kas peab olema üks-kaks inimest, kes on sinuga koos aegade algusest aegade lõpuni? Kas me saame siis olla vabad ja muutumises? Mis siis kui inimsuhted oleksid avatumad. Kui me käiksime ringi, ilma, et meil oleksid aiad ees. Iseeenda ehitatud aiad. Või müürid. Kuidas kellelgi. Ma olen oma teel palju kohanud inimesi, kes väidavad, et neil on nende inimene/inimesed olemas ja kõik. Rohkem nad ei otsi, ei vaja, ei taha. Uksed on suletud, aknad kinni. Ok, seltskondlikult viisakalt naeratamise ja näilise toreduse on nad ära õppinud aga see on nagu topeltaiaga maja … kujutage nüüd ette, vaatate kaugelt, ahh, kui ilus majake, õrn värske värviga aiake, lilled, puud-põõsad, uksed ja aknad pärani, astute aeda … ja siis näete … ehh, see on ainult aiamajake … ja aias on veel üks aed ja veel üks maja … ja see kõik on müüri taga. STOP.
Jah, vot see vist võtaks mu kogemused kokku küll.
Ja mida ma seal esiaias peale hakkan, kui see kõik, pealispindme mulle üldse nagu huvi ei paku? Teen ringi peale ja kobin minema. Vahel näeb kuskil mõnd salaust, koputan, vahel natuke paotatakse, vahel räägitakse läbi ukse.
Igaaaav!
Võibolla ma tahangi liiga palju. Aga mis siis. Praegu ma tean, et see esiaed mind igapäevaelus ei rahulda ja pinget ei paku. Ja midagi ei juhtu, jalutan ise ja lasen teistel ka oma esiaias jalutada. Laske käia. Aga nüüdsest ongi see esiaed. Lähen ära, oleme unustatud. Ma ei tule sinna enam lilledega, mil juured all. Ma ei paku seal enam päriskohvi, vaid illusioonkohvi. Kui soovid mängida, mängime.
Aga mu kõrval on endiselt päris kohad vabad. Mis kohad need sellised on? Need on sellised kohad, kus me paneme selja selja vastu, külje külje kõrvale, sina ei tõmbu eemale ja mina ei vaata kõrvale. See on see koht, kus saad rääkida ja olla, nagu soovid ja teemad ei lõpe. See on see koht, kus võid olla nõrk ja tunnetes, see on see koht, kus võid saada vihaseks ja öelda, mis arvad. See on see koht, kus keegi ei lahku. See on see koht, kus nutad ja naerad korraga ja hing on rahus. See on ka see koht, kus sina nutad ja mina naeran, sest tean, et su nutt on hea. See on see koht, et ka mitu tundi hiljem, vaadates üksteisele otsa, pahvatame naerma. See on see koht, kus me ei unusta – me puudutasime midagi … Teate seda tunnet? Selline lihtne, kerge, selge tunne. Seal ei ole sundust, kohustust ega survet.
Ehk see kõik ei lähegi sõna alla SÕBER … see oleks nagu midagi enamat … sõbrahing … sõprushing … see võib olla ka mingi hetk elus … äratundmine … toeks olemine just õigel hetkel, õiges kohas … nagu tuulehoog … edasine võib isegi kõik ära rikkuda … või siis mitte …
Jaa …
Aga kui me ehitame endi ümber müürid ja iluaiad, petteks aiamajad … siis me ei jõua ju selle kõigeni …
Milles mu katse seisneb? See seisneb selles, et ma olen teie ees alasti … “alasti”. Mul ei ole sõpra/sõpru. Või kui ma nüüd loen, mis mu meel alateadlikult ülesse kirja pani … siis ma olen kogenud “tuulehooge” … ja pigem lapsepõlves ka tavamõiste sõprust. Ja, et mu tutvuskond ei ehmataks, siis ma ei räägi siin mehe ja naise suhetest, pereelust ega lastest jne. Ma räägin täisväärtuslikust elust, milles peab olema kõike. Ka sõprushinged. Enda isiklikud sõprushinged. Või mitte isiklikud aga sõprushinged. Hinged, kellel külas käia, kas otse või läbi võõra silma eest peidetud salauste, vahet ei ole, kontakt on oluline. See kas on, või seda ei ole. Seda ei saa sundida ega esile kutsuda. Sa saad selleks lihtsalt valmis olla, ise olemas olla … ja unistada, et kohtud nendega.
Sattusin kunagi lugema üht lõiku kellegi eelmise elu rännakutest. Seal oli juhtum, kus ühel proual ei olnud praeguses elus sõpru, ta tundis ennast üksi ja üksildasena. Rännakus selgus, et enne praegust elu oli sõlmitud kokkulepe, et ta peab siinses elus õppima iseseisvust ja üksi olekut, iseotsustamist jne, sest eelmistes eludes oli ta olnud ümbritsetud paljudest hingesugulastest, mis tingis liigse teistest sõltuvuse. See lugu kõnetas mind sügavalt. Mäletan, et kiikasin oma hingegruppi … et kas minu omad on ka kõik seal :D … ta oli seal! Kogesin megatunnet, rahu, teadmine, olemasolemine … nii sügav üksolemine … see võis olla 1-2 aastat tagasi …
Räägin veel midagi enda jaoks huvitavat, käisin nädal-kaks tagasi laagris. Olin otsustanud võtta sõpruse teema enda jaoks vaatluse alla ja pidepunktiks. Ei tasu siin segi ajada, et ma otsisin laagrist sõpru, millegi pärast tekitab minu tunnistus, et niuts-niuts, mul ei ole sõpru, vajaduse inimestes anda mulle sõprust aga me ei otsi ju seda. Me otsime, vabandust, ma otsin päris asju. Aga, et asju saaks vaadelda ja neile keskenduda, on vaja see piiritleda ja lahti sõnastada. Ma olen küll hinges mingitel põhjustel üksi ja üksildane tihti, kuigi pean tunnistama, et minu reaalne elu ei tohiks seda tingida sellisel kujul, ometi on see mu sees nii sügaval, et ma pean sellega tegelema. Ja milleks oodata? Räägitakse ju, et praegu võivad inimesed elada oma jooksva eluga mitu eluiga, lahendada mitme eluea jagu probleeme ja kogemiskohti. Miks siis mitte anda aga teemale “hagu” juurde. Nii, seega, tellimus oli universumile edastatud … esimesel laagripäeval oli rännak … sattusin mõõda lumivalgeid-pilvevahuseid keerdtreppe ühe ukseni … teadsin, et seal on mu hingesugulased. Lootsin, et näen neid … avasin ukse …
… ruum oli tühi. Valge ruum oli natuke räpane ja tühi … nagu mingi seltskond oleks seal mingi jämmi maha pannud ja uttu tõmmanud … neid ei olnud seal … olin segaduses …
Teisel laagripäeval olin endiselt teemas. Vaja oli analüüsida mingit osa endast ja ma ei andnud endale armu. See on selline tunne, et tead, kus sul on haav … ja siis ise vajutad sinna peale … ja teed võimalikuks ka teiste vajutused, näidates koha ette ja võttes kõik vastu. Mida rohkem haiget saad, seda selgemaks saavad haava piirjooned :) Teise päeva rännakus sattusin ookeani kaldale, kus kivikesed, nagu sõbrad, ühtselt laintes liikusid … palju väikseid kive … mõned samasuuremad suured kivid …
Tol ööl ma magama ei jõudnudki … “tuulehoog”lennutas mu sügavustesse … täpselt nii, nagu ülal kirjutasin.
Olete ehk kuulnud, et selleks, et näiteks saada uusi riideid, on vaja kappi tühjendada ja uuele ruumi teha. Et uus saaks tulla. Et oleks koht, kuhu tulla. Et leida armastatu, on vaja teha talle ruumi eelmiste suhete asemele. Et saada materiaalset küllust, on vaja selleks vaimset valmisolekut küllusega toimetulekuks.
Nii tundsin mina, et pinnapealsed “iluaiad” on halvanud kogu mu teadvuse. Muud ruumi ei olnudki! Iluaiad laiutasid “iluaiaterritooriumil” ja ka kogu muul alal, ajades end üle ääre, laiutades igale poole, otsisin sügavust, sisu ja püsikuid sealt, kus olid ainult suvelilled, illusioon … tegin enda ümbert platsi puhtaks. Ma olen kitkumises väga kehv … kui ma vaatan oma kasvuhoone/lillepeenra kogemust, siis see näeb välja nii, et viskan seemned mulda, kõik idaneb, tihedalt, üksteise otsas, sealhulgas ka umbrohi. Kuna ma taimi hästi ei tunne, siis ma õigel ajal kitkuda ei oska, pean laskma kõigel suuremaks kasvada, et aru saada, mis on mis … ja kõigele lisaks ma ei raatsi kitkuda … võtta elu idanenud taimelt … võite nüüd ette kujtada mu kasvuhoonet … laeni kidurusi tihedalt täis. Kuna nad on nii pikaks veninud, siis taimena, mingi hetk, ei ole mõtet neid enam säilitada, sest neid ei ole enam täisväärtuslikku elujõudu. Ja siis ma saan ise ka aru, et asi on metsas ja lähen kitkuma … tagajärjeks on põhimõtteliselt mustamulla kasvuhoone … mõnes nurgas mõni elujõuline asi … aga võiks olla rohkem ja paremini majandatud. Huvitav. Ennast on huvitav analüüsida … nii teen ma ka praegu on tuttavate iluaedadega … kitkun kõik välja … aga vist kõike ei ole vaja välja kitkuda, mõnele paneks äkki väetist …
Mu kõrval, kahel pool, on teadlik kvaliteetne ruum. Kas sinna tekib kedagi, näitab aeg. Jääb tühjaks … ei ole hullu. Istud korraks, aga päriselt, on ka ok :D. Aeda ega müüri ei ole, iluaed läheb üle sujuvalt koduks … kui oled “üks neist”, siis ootan sind ;D
Kristel