Thunderi mälestuseks

Lemmikloom, kellega koos elame, see on uskumatu, kui palju võib kokku kasvada ja tekkida kombeid, mille põhjal üksteist nii hästi loeme ja mõistame.

Meie pere 2009ndal aastal:

2009a

Minu lemmik teadis näiteks täpselt sõnu ÕUE ja TUPPA. Kui käisime jalutamas ja ma arvasin, et nüüd on aeg tagasi minna ja tema nii ei arvanud, siis ta lihtsalt tõkestas tagasitee ja hüppas üles, nagu öeldes, et ei-ei, mitte veel, lähme veel edasi! Kui oli kojumineku soov, siis tuli ka lahtiselt olles minu juurde ja ei jooksnud enam ringi. Vahvad hetkel olid meil alati Sõpruse sillal, kui muidu oli tegu, et oota-oota, mitte nii kiiresti, siis see oli raudselt koht, kus ta oli mul pigem samm taga kui ees ja külg külje vastas, jalad kartlikult kõverdatud. Kartis silda nagu tuld :) Ma sain alati nii palju naerda teda seal sillal :)

Astrid oma lemmiku AxTom Terra Supernatural ehk  Notsu’ga:

NotsuMeie pere lemmik Thunder oli tõukoer, koorekarva retriiver, pesakonna kõige suurem, isane. Mis mulle tema juures eriti kohe silma hakkas ja meeldis, oli see, et ta ei pannud oma ninakest prügikotti ka siis, kui see oli tal nina all ja lõhnavad kondid sees. Uskumatu. Nagu adus, et ta on prügist kohe nii palju kõrgemal, meie sinikrae :) Ma ei saanud talle konte anda, sest tal läks siis kohe kõht korrast ära, mis muidugi ei tähenda, et me vahepeal prooviandmisi ei teinud ja taas siis fakti ei tunnistanud, et jah, endiselt ei saa anda :P Sama oli lugu, kui miskit väga head talle andsin. Üldse sain peale koerasöögi talle ainult maitseks midagi muud anda, sest kõht oli väga õrn. Aga kui midagi väga head talle kaussi panin, siis ta läks kausi juurde, seisis, vaatas kaussi, vaatas minu poole … nagu uskumatuna natuke, et kindel, et mulle, et ma tänan … ja siis ma tegin pai ja ütlesin, et jah, sulle … ja siis ta sõi … Ja see kõik muidugi ei tähendanud, et ta vahepeal koeratempe ei teinud, nt söögilaualt võileibu ära ei virutanud, neid jääke, kui me olime hommikusöögi ise ära söönud ja miskit lauale olime unustanud. Kutsika east on eredalt meeles seegi, kui hommikul alla korrusele tulin ja oma suure elevandi – nii ma teda vahel kutsusin, nelja käpaga uhkelt kõrgelt söögilaualt seismas leidsin :)

Martin ja 7-aastane Bessy:

perelemmik

Thunder oli tark koer. Lausa igavalt tark – ühe triki õpetamiseks kulus maksimaalselt 10 minutit. Kuna võtsime perekoera, mitte koera näitustel käimiseks, siis läks tema talent muidugi raisku. Sellest on kahju aga me ei ole lihtsalt näitustel käiv pere … ja kui ma nüüd vabanduste otsimise lõpetan, siis ise olin enda üle uhke selle üle, et õpetasin talle uksel parema käpa “Tere!” käpaks ja vasaku “Anna käppa!” käpaks. Et sai siis külalistele mõlemat käppa anda :)

Kaie ja 6-aastane mops Nupsu:

perelemmik

Siilid ja Thunder. Siile ei sallinud mu koer silma otsas ka mitte … ometi just siilikesed läbi me aia käivad. Siis võisin siilikest kaitstes ka murureha võtta ja ähvardada, ei aidanud seegi. Thunder võttis siilikese lausa hammaste vahele, või vähemalt proovis, mingi metsiku tahtega vedasin nendel kordadel koera aiast ära tuppa, et siilike saaks edasi toimetada.

Lisethe ja 2-aastane chihuahua Cheesar:

Cheesar

Hästi eredalt mäletan minu ja Thunderi viimast suve maakodus. See on pika ajalooga vana talumaja. Mina, kes ma kardan vaime ja tonte ja kummitusi ja tuult pimedas ja mida kõike veel, plaanisin linnakärast eemal olles perseiite pildistada tähistaevas. Thunder oli mul seal kottpimedas südaööl kõik need tunnid väga truult kõrval! Ma tänan teda selle eest! Konn küll korra ehmatas mind oma hüpetega kruusasel teel aga Thunderiga saime talle jälile :)

Keity ja 3,5-aastane saksa lambakoer Vector:

perelemmik

4ndal veebruaril 2017, päev pärast abikaasa sünnipäeva, ilusal laupäeva hommikul, hakkas meie lemmikloomal taas ninast verd jooksma. Suure looma suur verejooks on päris ehmatav vaatepilt. See kestis ja kestis, viisime ta abikaasaga loomaarsti juurde … verejooks ei lõppenud. Sellele oli eelnenud veel verejookse, kasvaja tõttu oli vasakpoolne ninapool õhku mitte läbi laskev, siirded olid ka kopsus. Tegime raske otsuse ja lasime tal minna …

Thunderil diagnoositi kasvaja juba 2aastaselt. See oli samuti üks imeline päev, alguses, mil olime perega maakodus ja metsas. Thunder jooksis metsa all rõõmsalt ringi … kuniks juhtus midagi tagumise käpaga. Arstid ravisid algul ühte asja, siis teist. Sellele ajale ei taha tagasi mõeldagi. Tagumine vasak käpp tal haigeks jäigi, vähemliikuvaks ja vähekasutatavaks … va juhul kui oli ülipõnev olukord – veel mõni loom või kass või … no siis lendas nagu tuul ja olid nagu kõik käpad all ja ideaalses olukorras :) Need pea 7 aastat, mis ta peale kasvaja diagnoosi meiega oli, olid meile kingitus!

Vector sattus ka Carbox/Kummibox-i sõbrapäeva kaardile:

Vector

Fakt. Thunder kartis tolmuimejat. Lootusetult :)

Fakt. Ma ei tea, mis see oli aga hundikoerad hullusid Thunderi peale. Nad hüppasid üle aedade ja üle põldude, et saaks ainult minu valgele elevandile kallale tulla. Väga imelik fakt.

5-aastane Arex Fest Kiefer von Zelwandrand ja Liilia:

Liilia

Liilia: “Koer on nii arukas kaaslane, et môistab kuulates mida räägid, ning mitmed temaga tuttavad inimesed on veendunud, et kohe – kohe hakkab ta ka ise rääkima! Sellist truudust, turvalisust, vähenõudlikkust, sõprust ja vastupidavust pakuvad vähesed koeratõud! Koos sellise sõbraga koos olles tunned end hästi kindlalt ja uhkena.”

Ja kui korraga stuudios hakkab lund sadama:

Liilia

Thunder oli meie pere esimene koer. Enne lapsi oli meil abikaasaga turu pealt ostetud siiami kassi sohilaps. See oli üks ääretult vahva kiisu ja no iseloomu jagus ka! Nimi oli Shumacher. Kõiki piinlikke kassitempe ei tihkagi siia kirjutada … aga mees räägib neid seltskonnas hea meelega siiani … nüüd juba naeruga meenutades :P Esimestel aastatel ei osanud Thunder kasside osas seisukohta võtta, seda enam, et maal elanud kassid olid koertega harjunud ja oskasid ta paika panna. Viimastel aastatel ta küll enam kasse ei kannatanud, need kohe kutsusid taga ajama.

Braun ja perenaine Margit:

lemmikloom

Seoses Thunderi haige jalaga. See oli ühel talvel, lumega talvel. Käisime Thunderiga Õpetajate seminari platsil jooksmas. Meie juurde tuli üks väike pisike naabruskonna pitsuke. Talle hirmsasti Thunder meeldis! Selline asjapulk ja sõber. Ja siis vaatan, pitsukesel tagumine vasak jalg kõrgel õhus. Mõtlen, et paks lumi … ehk astumiseks … ei … äkki on viga saanud … ei, paneb vahepeal mingiks ajaks maha ja kõnnib normaalselt … siis sain aru! Ta tahtis nii Thunderi moodi olla! :D Ausalt, ma ei liialda!

4-aastane dobermann Tyson, perenaine Katrin ja 7-aastane bullterjer Baccara:

Katrin

Thunderi üks lemmikmänge lastega oli suure kangaga. Viskasime talle näiteks käteräti pea peale ja siis hakkas mõll pihta. See oli hästi naljakas ja talle ka meeldis. proovis siis sellest hammastega kinni saada ja siis läks tirimiseks jne. Kui liiga väike rätik oli, siis pidi muidugi kätega ettevaatlik olema, et need koos käterätiga kogemata ta hammaste vahele ei satu. See mäng trumpas kõik muu üle!

Tyson ja perenaise sõbranna Sandra:

lemmikloom

Üks hirmutav lugu ka. Käisin aastad mõned tagasi, suvel, koeraga Sõpruse silla all jalutamas. Seal Emajõe poolses servas pritsisin talle, pläta jalas, vett. Ega ta väga vette tol korral kippunud. Pritsimine lõppes muidugi sellega, et pläta lendas suure kaarega voolavasse Emajõkke. Vaatasin sekundi jooksul oma plätakest … nii mugav ja pehme oli teine … ja vool viis seda minema … sel hetkel otsustasin, et ahh, toon ära. Riided lendasid suure kaarega seljast ja juba ujusingi … ja no muidugi ujus koer ka … truult minu kõrval … kalda poolses osas … siis mu selja taga … ikka minu lähedal, siis juba seljas … JAH, SELJAS! Küüned kriipisid pikalt mu jalgu. Käskisin tal eemal ujuda. Siis andsin talle sügavas vees nö peksa, et mine eemale … ujub kaldapoolses servas ja ma ei saa kaldale … inimesi ei ole … appi karjuda ei ole kellelegi … sain pläta kätte … sellega veel raskem ujuda … Jah, arvasin, et lõpetan Emajões … siis see üksik kuldne ajurakk värahtas ja taipasin, et kui mind miski päästab, siis pläta viskamine kalda poole – koera reaktsioon viskamisele … ja nii saingi kaldale. Pläta mu peaaegu uputas … ja pläta mu päästis. Pikad-pikad koeraküüntest tekkinud sinikad sääremarjadel ja kintsudel saatsid mind veel mõned nädalad. Šokist värisev keha terve päeva. Koaerake ei mõelnud sekundit ka halba. Ta oli nii truult mu kõrval ja minuga ja lootis ka sügaval vees minu peale. Ma ei saanud talle mitte midagi pahaks panna. Küll sain kogemuse terveks eluks.

Maal on meil tiik, küll kartsin, et koer läheb lastega sinna ujuma. Huvitav on see, et seda ei juhtunud. Nad käisid kuidagi eri aegadel. Ka minuga ei tulnud ta sinna ujuma. Rohkem midagi sarnast ei juhtunud. Ettevaatlik olin küll! Olge teie ka!

Mathias ja 6-aastane briti lühikarvaline Erkki:

kass Erkki

Thunderile meeldis tantsida :) Alati kui ma olin kodus üksi ja tantsisin, oli ta kohe platsis, pistis oma käpad ka mulle sülle ja siis me tantsisime koos! Ja nii kõik need aastad! :) Mina ja Thunder tantsime (2009a):

2009a

AITÄH TEILE KÕIGILE! Aitäh tulemast Astrid H., Astrid J. Martiniga, Kaie, Lisethe, Marge tütre Keityga, Liilia abikaasa ja tütrega, Margit, Katrin tütre Lola ja sõbranna Sandraga ja Mirja koos poja Mathiasega. Minu valentinipäev sai tänu teile kõigile väga rõõmsaks ja ilusaks! Teie koerad ja kassid andsid mulle palju inspiratsiooni ja julgust mõelda mitte enam ühe looma võtmise, vaid kahe looma võtmise peale. Seltsis ju segasem! … või oli see sõna LÕBUSAM!? ;)

LEMMIKloom (1) LEMMIKloom (2) LEMMIKloom (3) LEMMIKloom (4) LEMMIKloom (5) LEMMIKloom (6) LEMMIKloom (7) LEMMIKloom (8) LEMMIKloom (9)

Kallis ja kiires maailmas on liiga tihtigi võimalus unustada see pisike karvane või soomuseline või suleline hing, kes meid kodus ootab. Ega siin muud ei olegi, nii nagu lihtsalt ise otsustame võtta aega lastele, abikaasale, sõpradele, vanematele-sugulastele, nii teeme ka otsuse veeta kvaliteetaega pere lemmikuga ja see on uskumatu kui hästi mõjuvad nad pildistamise juures, kui palju vabamad on inimesed, kui palju rohkem säravad nende silmad ja kui hea on neid pilte vaadata aastaid ja aastaid hiljem! Ärge magage seda kõike maha!

La’Sambelles Thunder In The Sky! Mürista nüüd taevas edasi! Sa jääd alati meie pere mõtetesse, meie südametesse ja osakeseks meist!

0795_29.03.16

0416_robiniga2014-Edit-Edit

2017

2017