Tervet elu enam ei mäleta aga on vist korrektne, kui ütlen, et olen terve elu suhteid analüüsinud, pikalt, laialt, aru saamata, mis täpselt toimub, miks toimub, miks asjad nii on, ja miks tulemus tuli selline. Kindlasti on need analüüsid intensiivsemad siis, kui ma ei ole üksi, vaid kaasatud teistega olemisse. Ma näen, kuulen, märkan, panen tähele, loen varjatud sõnumeid, panen kokku allteksti. Ma ei saa sinna midagi parata, ma lihtsalt olen selline. Kui ma need kanalid sulgen, siis ma suren, vaimselt. Ma ei saa neid sulgeda. Enamuse oma elust olengi teinud otseanalüüse, nüüd ja praegu, vahetult saadud info põhjal, koheste emotsioonidega, endast lähtuvalt, endaga seoses. Aru saamata, et enne kohtumist tulid kõik kuskilt, kus neil ka toimus miskit ja kõik asjad siin elus ei ole minuga seotudki. Enamus ei ole. Või ütleme nii, et igaüks on oma eluga ise nii seotud, et teiste eludeni tegelikult teised väga ei jõuagi. Alles mõnda aega tagasi, sain sellele päriselt pihta. Jah päriselt, teooria on üks, kui aga käib klõps, siis see on uskumatu tunne. Pärast seda klõpsu, muutud … näiteks vaatlejaks. Eraldad ennast olukorrast. Jah, ma ikka koperdan vahel sel teel … olen ju ikkagi inimene … aga kui muutud vaatlejaks, siis tegelikult saab sinust nägija. Elu muutub totaalselt. Info muutub. Info olulisus muutub. Mäletan, et ma tundsin, et teised süüdistavad mind ja mäletan tunnet, et olen kõiges süüdi, kõik on minu süü, ma teen asju valesti, mõtlen valesti, tunnen valesti. Nii palju asju oli minuga valesti. Täiesti sassis tüüp noh. Olin lõputus kaitsepositsioonis. Üks esimesi samme, mis mind edasi viis, oli see, et võtsin kõik süü omaks. Jah, tunnistasin end süüdi. Nagu alkohoolikud, või muud sõltlased, sa saad ravima hakata siis, kui tunnistad, et oled süüdi. Enne sa eitad. Enamus meist eitavad … oi, kuidas ma seda nüüd näen, nii tahaks vahel aidata aga ei saa, igalühel on omad ämbrid ja tupikud siin elus kanda. Kui olen aitama kippunud, siis olen saanud kohe vastu näppe. Eitav inimene peab jõudma ise selleni, et ta eitab. Kui oled kõik vastu võtnud, oma süüd, siis neid avatuna ja positiivselt vaadeldes, analüüsides, saad juba ausalt vaadelda, kui palju ja mil määral milleski süüdi oled … ja näed ka neid asju, milles sa süüdi ei olegi. Siit saab jälle edasi minna. Üks järgmisi samme oli ülal kirjeldatu, vaatleja roll, mil eraldusid vastutusest teiste tunnete ees. Saades aru, et teise tunded on teise omad, oled vaba. Sa ei pea enam reageerima, vastama, kaitsma, tõestama ega muud tsirkust tegema. Sa tead, kes sa oled või kes sa ei ole, sa tead, mida sa oled teinud ja mida mitte. Ka tead, et inimesed, kes on endale sinust arvamuse kujundanud, siis sa tavaliselt seda muuta ei jaksa. Ja kui sa tead, kes sa oled, armastad end kogu kupatusega, koos heade omaduste ja tunnistatud-omaks võetud vigadega, siis sa ei mõjutu teise inimese sõnadest. Need on tühjad. Nüüd saad sa olla kuulaja, aitaja … nagu haldjas oma õrna käega. Sest miks inimesed pahandavad? Sest nad on tupikus. Mäletad kui olid laps? Mäletad kui olid õnnetu ja sul lasti õnnetu olla, lasti nutta. Las nutab. Ma mäletan oma ühte nuttu väga selgelt, olin siis 8 aastane. Ju ma seal midagi jonnisin vanaisa ja tädi juures. nad ei tulnud mind lohutama. lasi nutta ja ma ei suutnud lõpetada ja ma mäletan oma selget mõtet, et ma vajasin vaid üht paid ja mõistmist. Ja see on mu mällu sööbinud ja jälgin olukordi oma lastega, et sellistel hetkedel nende jaoks olemas olla. Kindlasti mäletad ka neid hetki, kui kellegi armas olemine tegi su hingele pai just õigel hetkel, mil olid katki. Kuidas ta oskas tulla? Kuidas ta oskas märgata? Müstika minu jaoks siiani … Selleks, et haldjas olla, pead sa aga oma karikad täis hoidma! See on fakt. Sest jah, haldjaks saad sa olla ainult siis kui oled tugev, eriti kui inimene, keda plaanid aidata, on just sinu peale pahane. Ja, ei, ma saan aru, et ma ei ole haldjas :) Haldjatunne, nimetame seda siis nii pigem.
Ma olen pikki aastaid nii pikki teid maha käinud, passinud ummikutes, tampinud peaga seinu, teinud müüri sisse uksi, olnud saatan ise ja mõelnud juba kaua – Kristel, pane ometi oma tee kirja, tagantjärele ei mäleta enam täpselt teerada. See on olnud liiga raske ja liiga pikk. Olen olnud lõpuootuses, et ükskord saabub päev, mil minu ümber on lõputu harmoonia ja rahu … agat pärast tänast paistab, et see ei lõpega ja see on mu saatus ja mu elu. Pekki küll, miks ma sain selle oma kraesse? Oli aeg? Ise valisin? Jobu, ma ütlen! Samas, kõigega leppides (päriselt leppimine võtab veel aega) ja tagasi vaadates, ma olen enda üle uhke, ma olen ületanud mägesid ja kuristikke, liigutanud kaljusid ja lõhanud pomme! Ja ma olen teinud edusamme, sh tibatillukesi, suuremaid ja seitsmepenikoorma omi! Neid ei saa minult enam mitte keegi ära võtta! Ühe tuttavaga rääkides, jäi mulle kõrvu kõlama lause, et tema selles elus oma ette määratud eesmärke ei täida. Ta teeb muud. Siis vastupidiselt temale, plaanin mina nui neljaks oma selle elu ülesande täita ja kui võimalik siis kirsid ka peale laduda!
Miks nii sõjakas? Ostsin omale taro kaardid, jah, kaardid ei ole mulle uus teema, sain oma esimese ennustusraamatu vist veel enne murdeiga, lisaks numeroloogia, astroloogia, ennustamine, käejooned, jumalausk, need kõik on mind alati lummanud, tänaseks ka feng shui, väekad poolvääriskivid, loitsud/ taotlused, intuitsioon, energia, väekus ja naiseks olemise vägi … kõik sellised teemad lihtsalt langevad õhust kaela, ei ole midagi teha, maailm muutub … ja siis lendas minu suurte tunnete peale kaardipakist välja saatuseratas -see emotsioonide virr-varr, psühholoogia, suhted, kogu see jama on mu saatus ja veel hullem, järgmine kaart näitas, et ees olevate mägede taga on jälle uus vaade! Lõputu kadalipp! LÕPUTU!
Et mitte saada piduriks oma eluteel … saatus, ma võtan su vastu! Tee minuga, mis vaja! Olen su tööriist, su tallaalune!
Aamen
